Tundelistele teekondadele mõeldes 2. osa

2.

Paenurm tuli alati koos perega, kaasa arvatud kõige nooremad liikmed. Ja kui hästi need tillukesed Paenurmed reisil käitusid! Oli väga armas vaadata, kuidas sõidu peal pastor etteloetava raamatu korraks käest ära pani, vahepeal mingis mõttes tähelepanu nõudva lapsega tegeles ja siis edasi luges. 

Hästi on meelde jäänud Maarja koguduse sõit 2006 hilissügisel Viljandisse, kus jahedal tuulisel sügispäeval sõime kuuma seenesuppi (võib-olla oli isegi kokandushuvilise õpetaja Mart Salumäe keedetud?) ning kuulasime Viljandi Pauluse kiriku pühitsemise 140. aastapäevale pühendatud kontserti, lisaks juubelinäitus ja Viljandi muuseum.

Vähemalt üks kirik

Tore oli kirikuekskursioonidel tava laulda igas külastatavas pühakojas üks koraal, niisiis igasse kirikusse me jätsime oma laulu. Ja kui kohalikku organisti polnud, siis näiteks õp Oras läks ise orelipulti. Ning laulmine a cappella oli ka täiesti vastuvõetav.

Kui kirikurahva ekskursioonide või palverännakute põhieesmärgiks on ikkagi teiste koguduste ja pühakodade külastamine, on sinna alati mahtunud ka palju loodust ja muid vaatamisväärsusi. Ja vastupidi – ilmalike (kuidas seda küll paremini öelda?) ekskursioonide kavasse on alati kuulunud kirikuid. 

Keegi giid ütles kunagi, et ühe tõelise ekskursiooni programmis peab olema vähemalt üks kirik. Nii on läbikäidud kirikute arv veelgi suurenenud. Kuna ekskursiooni marsruuti ise koostada ei saa, on juhtunud, et mõnda soovitud kohta pole üldse jõudnud, teistes olen käinud korduvalt. Ent, nagu eespool kirjas, avaneb sama koha uuel külastamisel ikka ka mõni uus nüanss. 

Suguvõsakirikutes talletatud side esivanematega

Kuid minu jaoks on olemas veel üks liik tundelisi kodumaiseid reise. Olen uurinud oma suguvõsa ajalugu ja sellega seoses püüdnud üles otsida ka mulle eelnenud põlvkondadega seotud paiku: talusid, külasid, kooli- ja vallamaju. Ning esivanematega seotud kirikutel (nimetan neid suguvõsakirikuteks) on minu jaoks teistega võrreldes kuidagi isemoodi ja isiklikum tähendus. Surnuaedadel ka. 

Maastikud teatavasti muutuvad ja mida rohkem ajas tagasi sügavamate juurte suunas minna, seda keerulisem ja sageli ka võimatum on kõike soovitut kätte leida. Aga kihelkonnakirikud seisavad ikka endise koha peal ja ma tean, et mu kauged esivanemad on neid näinud, sinna oma rõõme ja muresid toonud ja et nende nimed on kirjas just nendes kirikuraamatutes, mis ju suguvõsauurimise üks põhiallikaid ongi. 

Tõsi, pühakodasidki on aegade jooksul ümber ehitatud ja nende välimus ja sisemine interjöör muutunud, kuid kui ma siis leian kasvõi pisikese detaili, mida minu kauged esivanemad nägid täpselt või peaaegu samasugusena kui mina praegu, siis on see erilise meeleliigutuse koht. Üks hea näide on Kolga-Jaani kirik.

Kolga-Jaani, Tarvastu, Kursi …

Minu emapoolse liini vanavanavanavanemad Jaak ja Mall Taska lahkusid Võrtsjärve-äärsest Sutti talust aastal 1837. Hiljem, Villem Reimani ajal, ehitati Kolga-Jaani kirik ümber. Aga ometi, kirikusaalis on välja pandud kunagine tornikukk, mis Jaagule-Mallele oma õigest kohast kätte paistis, nurgas on alles osake vanast altarist, mille ees tõenäoliselt seisid Jaak ja Mall oma laulatusel kolmandal jõulupühal 1827, ja kõrvalruumis seinal pastorite portreed, nende hulgas Franz Ludwig von Rücker, kes neile tookord altarist otsa vaatas. 

Kõige vanemate emapoolsete suguvõsakirikute reas seisavad veel Tarvastu, Kursi ja Viljandi Jaani. 

Mare Must

(Järgneb.)