Esä taivan

Bernard Kangro käest kuulsin mõtet, et miks nii vähe on nooremaid Tammsaare haardega romaanikirjanikke – lapsed ei käi enam karjas! „Vaene“ laps sunniti varakevade varavalgest hilissügiseni tihtipeale ihuüksi karja hoidma, vahel lihtsalt paari pudulojuse juures konutama, ja igavus tahtis vägisi hinge võtta, kui just fantaasia kusagilt seest või ülevalt lahti ei päästetud! Siis sai oksaraagudest loomi isegi juurde meisterdatud ja neid kantseldatud, lautadesse, tallidesse ööseks magama pandud.

Bernard Kangrol on üks suureformaadiline pildiraamat „Eesti talu : koguteos sõnas ja pildis“ (toimetanud B. Kangro ja Valev Uibopuu, 1959). Ilmunud pärast taluinimeste küüditamise ja talude hävitamise algust Eestis. See on üks missioonitundlikumaid pildiraamatuid paguluses. Rääkimata pagulaste talumaastike säilitamisest meie kõigi raamaturiiulitel! Pilt kodutalust on nagu võti, mis keerab kriginal lahti oi kui palju nüüd juba ainult mälus säilivaid inimesi ja maastikke!

Talumiljööst üleminek kooli oli üksikul talulapsel omajagu ränk. Linnas oli ja on lihtsam: korteri sahtlist palju suuremasse kooli klassisahtlisse. Sellest üleminekust on Valdur Mikita armsalt kirjeldanud teekonda laudataguselt sõnnikuhunnikult kooli, mis oleks nagu minu suvekogemuse pealt üles märgitud, kuigi laut ja inimesed ja talu ning koolgi olid teised! 

Kui palju lapsi oskab hinnata viiruse poolt peale sunnitud kodust arvutiõpet, selgub tulevikus, kui nutt ja hala annab teed sirguva lapse asjalikumale pilgule. Olen terve elu kestel kooliaasta alul mõtisklenud, miks minul pole mälust võtta esimese koolipäeva kohta midagi kirjutamisväärset. Nüüd arvan, et seal päevas pesitseb ikka veel väikese poisi hirm tuleviku ees.

Kindlasti oleks tahtnud just Kangro käest küsida, ega ta ülikoolipäevil juhtunud lugema Edvarts Virza (1883–1940) „Taevaredelit“ (1937, 1992, originaali pealkiri „Straumēni“), mille tõlkis läti keelest eesti keelde Mart Pukits (1874–1961). Heiti Talvik kiitis tõlget (ju siis kaasarbuja Kangro ikka luges!) sellest patriarhaalsest Straumeni talust. Ei tarvitseks mainidagi, et Virza nimi kuulus nõukogude tsensori erilise keelava tähelepanu alla! 

Minu sisekõrv registreerib ühiseid noote kolme luuletaja (Virza, Talvik, Kangro) vahel. Nägin esimest korda Virza luuletust „Kohutav suvi“ Marie Underi tõlgituna kogus „Ääremail“ (Stockholm, 1963). Klõbistan palvekese Krõõdale rahvusraamatukokku: palju on Virza luulet viimasel ajal eesti keelde tõlgitud? Peagi on üks (!) viide postkastis: „Kui tulelõkkes ma armastuse igatsuses vaevlen …“, läti keelest tõlkinud Livia Viitol, Looming, 12/2008. Lugesin venekeelses Wikipedias tõlget ta viimaseks jäänud luuletusest „Punane udu“. Nii Virza kui Tammsaare kutsuti ära või said „päästetud“ surma-aastaga 1940, nad ei pidanud nägema, mida tegi nõukogude võim talu, küla, Eesti ja Lätiga, inimestest rääkimata!

Etlesin minagi koolis: „Kõndis kooli poole Jass. / Äkki must / ja räämas kass / hiilis just, / ei tea kust, / risti üle tee …“ Ralf Parve sulest, nõukogude aeg hindas pioneeriräti lehvides kooli poole tõttajaid! Ning muidugi vanade uskumuste mittemiskiks pidajaid, seda märkan praegu etlemise mälestuse tagant esile kerkivat. Aga kusagil raamatulehel ootas meid hoopis elulisem pilt kooliteest: Artur Adsoni lausa palvena vormistatud kõikidele kooliskäijatele:

ESÄ TAIVAN,

tii nii, et latsil, ke hommingul kuuli rühkvä

– takan abitu’ patsi’, iin sinitse’ nõnakese’,

huulil poolele opitu sõnakese’,

jalun luvva’, ke vihaga kõnnitiid pühkvä –,

et latsil, ke hommingul läävä kuuli,

vähämb puhuss näkku tuisku nink tuuli.

Tii nii, et vihma nii pallo ei satass:

enge et villäle kasvuss oless villänd,

tokroosi kastmisess et oless külländ;

tii ka nii, et lumme nii rohkest ei atass,

ent kui Sa siski ei saa ilma suuremba saota,

sis suurile rohkemb, nink latsile vähämb Sa jaota.

(Artur Adson, „Varjuliste puie all“ 2014, lk 117.)

Minule kui Tallinna-eestlasele on võru keel nagu pehmelt joonistav portreeobjektiiv kaamera ees, mis ähmastab värvide vahel „karjuva“ kontrasti ja kujutise vahel robustsena näiva joonise. Sõnade tähendused ei avane viimse silbini, midagi jääb pidevalt ähmaselt ettekujutatavaks! See sarnaneb astumisega ühe teise luuletaja Raiküla „kindlas udus“. 

Häda korral saab ju alati pöörduda mõne tuttava Tallinna võrokese poole, kes sinu keele oma keele käekõrvale võtab ja annab aimu sõnadetagustest maailmadest. Igatsen Ruti Murusalu võro keele lahti seletamisi, kuidas ta Kauksi Ülle luuletuste sõnu analüüsis ja mõtteks kokku sidus! Muide, Kauksi Ülle luulet on tõlkinud võro keelest eesti keelde Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv („Emaemamaa“, 2005). Lugege, kui võimalust on! Kahju ainult, et kakskeelsena ei ilmunud! 

Miks valisin selle Artur Adsoni luuletuse? Selleks kallutas mind jalgu järele vedava lapse kujund: „jalun luvva’, ke vihaga kõnnitiid pühkvä“ – ainult tänitamisvaba täiskasvanu saab hommikupahurat kooli minejat nii vaadata ja kirja panna! Pealekauba, õppimine ei saa kunagi olla sundusevaba! Luuletuse pealkiri tõstab omakorda sügise- või talvetaeva madaluse elamisväärsele kõrgusele!

Õnneks langes mu keskkooliaeg koos kusagilt ilmunud sooviga sõnasse süveneda kokku eesti keele kümblusega Nõo kooli kogunenud erinevatest Eesti paikadest ja erineva keelekasutusega 26 „isandaks“ hüütava suust, tihti esimest korda kuulduga, kahe tüdruku nõrgukesed hääled ei pääsenud enamasti löögile! Muide, selles seltskonnas said selgeks sõnakasutuse seosed õpilase kasvuga – ainult mina, kes ma rivis kõige viimane olin, sain anda hinnangu: „Kui sa oleksid sama pikk kui sa arenematu, lihtsalt loll oled, siis su pead kataks igijää ja -lumi!“

Taevaredel on küllaltki mõistemahukas sõna. Läbi saksakeelse „Straumēnise“ tõlke ka eesti keelde Virza proosapoeemi pealkirjaks toodud, taevasse ronimised folklooris, kübe lustakas on kõhurohuna tuntud taime hanijalg rahvapärase nimena (Gustav Vilbaste „Eesti taimenimetused“, lk 497, 1993) ja rääkimata taevaredelist vanemates usutekstides (kuigi sõna Piibel. NET otsingus ei ilmu). 

Netiavarused lisavad G. Frolovi (20. saj I pool) vanausuliste ikooni „Johannes Redelikirjutaja“ 6. sajandist. Ka Jüri Tuuliku näidend on otsingumootori poolt pakutavas nimekirjas ning E-kataloog ESTER annab lisaks K. L. Marley raadiokõnede „Taevaredeli“ (1961) raamatukese Evald Männi eessõnaga. Ja muidugi Harri Haameri jutuke kogust „Vanaema inglilaul : seitse juttu lastele“ (1937, 1948). 

Ei ole see jutuke hiljem enam silma puutunud? Eks haridus ja lugemuse haritus ole ka omamoodi taevaredel. Ainult kuhu? Vaid unistused ütlevad täpsemalt.

Ilusat kooliaastat meile kõigile! 

Vallo Kepp