Vaimustuseaastatesse jagus ärevust ja põnevust, ka kirikus

Tänavu tähistame taasiseseisvumispäeval, 20. augustil 30 aasta möödumist riikliku iseseisvuse taastamisest. Et Eesti Vabariik oleks Euroopa kaardil taas nii de jure kui de facto, selleks aitasid kaasa paljud. Oma panuse andis ka EELK – kogudused, vaimulikud ja koguduseliikmed. 

 1991. aastal ordineeriti EELKs üheksa vaimulikku, kes asusid kirikutööle ajal, mil tööd oli rohkem kui küll. Kiriku lävepakust üleastujaid oli toona ka pisemas maakoguduses sadu. Lisaks kitsamalt kogudusesisestele tegemistele eeldati vaimulikelt kaasa löömist üldühiskondlikus elus. Okupatsioonikammitsaist vabanenud rahvas soovis kiriklikku pidet oma riigi ülesehituseks. Vaimulikelt eeldati taastatud Vabadussõja monumentide pühitsemist, üldrahvalike koosviibimiste õnnistamist, osalust tulevikuplaanide koostamisel … 

Kuidas meenutavad vaimulikud ise 30 aasta tagust, seda uuris Eesti Kirik toona kirikutööle asunutelt. 

Eesti Vabariik jõudis saarele varem

Gustav Kutsar, 

kaitseväe peakaplan: 

Teenisin 1991. aastal diakonõpetajana Valjala, Karja ja Saaremaa Jaani ning Muhu kogudust. Olin varasemalt neid kogudusi teeninud diakonina. Tol ajal oli nii, et osalise õpingu järel anti pühitsus vaimulikutööks. Koguduste elu iseloomustas sellal enim sõprussuhete sisseseadmine Soomega.

Saarerahval, nagu ikka meretagustel, oli oma arvamine iseseisvumisest. Saarlased ei mõistnud, miks sellega Eestis nii kaua viivitatakse. Leedu oli end iseseisvaks kuulutanud juba 11. märtsil 1990. Saarlaste keskel levis ütlemine, et peaksime Rootsile sõja kuulutama ja kohe alla andma – nii saaks kuningriigi alamateks ja niiviisi Nõukogude Liidust välja!

Eesti Vabariik jõudis saarele varem kui augustis 1991. Mul pole enam ette näidata dokumenti, aga tegin veebruaris Kuressaares autokoolis eksamit ja kui mulle seal juhiluba välja kirjutati, nägin, kuidas sellele NL vapiga dokumendile, millele tuli märkida koht, kus luba on välja antud, kirjutati otse minu silme all uhkelt Eesti Vabariik.  

Siiamaani imestavad meie soome sõbrad, kui veendud me olime oma iseseisvumises ja nad ei uskunud, kui aprillis ühisel ülestõusmispüha teenistusel lugesin palvet – see aasta veel vangistuses, aga järgmine aasta vabaduses!

1991. a augustis, kui nõukogude riigi võim hakkas murduma, oli mul saarel võõrustamisel Soome Karjaa sõpruskoguduse õpetaja. Mäletan, kui istusime praamil, tuli ta ähmis moel mu juurde teatega, et „tilanne on vaarallinen, koska panssarit laivalla“ (olukord on muutunud ohtlikuks, kuna praamiga veetakse soomukeid üle). Mulle tundus see tavaline – ikka aeg-ajalt sõjaväesõidukid liikusid ja ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. 

Ärevad ajad olid kestnud rohkem kui pool aastat, aga saarel olles seda eriti ei tajunud. Ka 15. mail, kui Interrinne ründas Toompead, olin parasjagu õpingute tõttu usuteaduse instituudis ja lõunapausi ajal sai meeleavaldajatest mööda jalutatud suhtumisega, et ah, mis seal ikka on – päeval avaldatakse meelt, küll õhtuks koju minnakse!

Kuid nendel kriitilistel augustiputši päevadel olime varuplaaniks valmis, sest polnud kindlad, kas Soome kirikuõpetaja üle lahe tagasi pääseb. Olime valmis teda autoga kas või maad mööda Soome piirini toimetama. Hiljem kuulsime, et Tallinnast väljunud laev Georg Ots peeti sõjalaeva poolt kinni, kuid mõningaste läbirääkimiste järel lasti laev siiski läbi. 

Nõnda, et oli usku saada vabaks ning tahet olla oma kogudusega ka raskustes, kui peaksid tulema keerulised ajad.

---

Olulisim märksõna oli Eesti Kongress

Avo Üprus,

Eesti Diakoonia juht:

Aeg, millest neil päevil mõtleme, oli eriline ja meeldejääv. Muutuste katlas kees iseseisvusigatsus, põimusid inimelud ja põrkusid erinevad ideaalid, eesmärgid ja maailmavaated. Ma ei saa rääkida ühest olulisest päevast või hetkest, kuna olulisem oli kõik sellele eelnenu. Hirvepark, loomeliitude kongress, Sõltumatu Infokeskus ja noortefoorum. Loomulikult ka pikett poliitvangide vabastamiseks ning nende pidulik vastuvõtt Tallinna raekoja ees.

Olulisim märksõna minu jaoks on Eesti Kongress. 24. veebruaril 1989 oli mul au Eesti Kristliku Liidu esindajana koos Trivimi Velliste (Eesti Muinsuskaitse Selts) ja Eve Pärnastega (Eesti Riikliku Sõltumatuse Partei) Tallinna Raekoja platsil ette lugeda üleskutse korraldada Eesti Vabariigi kodanike üldine registreerimine ja vabad valimised Eesti kodanike esinduskogusse Eesti Kongress. Mäletan, et samas paigas sõlmisin ka vahetuskaupa ühe keevaverelise härrasmehega, kes tahtis püstolit paugutama hakata. Mina sain püstoli, mille hiljem kohapeal turvalisuse eest vastutanud Andres Öövelile usaldasin, ja relva loovutanud mees sai vastu Piibli. Oleme kontaktis tänini.

Asutati Eesti kodanike komiteede liikumise ajutine sidetoimkond (AST) ning aasta pärast 24. veebruaril 1990 toimusid Eesti Kongressi valimised. Valimas käis 557 613 Eesti kodanikku ja 34 345 kodakondsuse taotlejat. 11.–12. märtsil 1990 toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Kongressi esimene istungjärk, meeleolu oli ülev. Hoone ees patrullisid kaitseliitlased, Toompea ja teletorni ründamiseni 15. mail 1990 oli jäänud vaid kaks kuud, minu ja Naatani ordinatsioonini pisut üle aasta, iseseisvuse väljakuulutamiseni 20. augustil 1991 veidi enam, Vene vägede lahkumiseni 1994 suvel neli aastat. Pildistasin lahkujaid otse Vabaduse platsi ääres. Roomikute lõgin on meeles.

---

Augustis ootasime esimese lapse sündi

Anti Toplaan, 

Kuressaare ja Püha õpetaja, Saarte praostkonna praost:

1991. aasta augustikuu sündmustele eelnesid nii ühiskonnas kui küllap iga toona elanud inimese elus suured muudatused. Elades kuni 1991. aasta suveni veel Tallinnas, oli mul eesõigus osaleda pea kõigis taasiseseisvumisele eelnenud sündmustes, alates spontaanselt 1987. aasta juunist Tallinna vanalinna päevade ajal Raekoja platsilt alanud, kuid suure osavõtjate hulga tõttu lauluväljakule suundunud esimestest öölaulupidudest.

1991. aasta küünlapäeval kihlusin Saaremaalt pärit tulevase abikaasa Eedaga. Kihlustalitust toonase Kuressaare koguduse õpetaja Jaan Tammsaluga kokku leppides tuli jutuks, et olen alates 1989. aasta sügisest õppinud usuteaduse instituudis, mille kõrvalt sai osaletud Tallinna Pühavaimu koguduse juures erinevates ülesannetes. 

Kuna aasta alguses oli saarelt Viljandisse tööle asunud Mart Salumäe, jäi mitu Saaremaa kogudust ilma kindla vaimulikuta ja Kuressaare koguduse õpetaja peamine mure oli, kuidas neid kogudusi teenida. Nii sündis põhimõtteline otsus, et alates eelolevast suvest olen valmis kolima saarele, alustades siin oma õpingute kõrvalt esialgu Püha ja Mustjala koguduse teenimist praostkonna praktikandina. Kuna abikaasa pidi suve alguseni veel kooli lõpetama, olin mina alates juunist Jaan Tammsalu abilisena Saaremaal, leides peavarju tulevase abikaasa vanemate kodus Salme alevis, kus sai kuni Püha pastoraati kolimiseni elatud ühe aasta.

Pulmad peeti 6. juulil juba koos seniste ja tulevaste ametivendadega abikaasa kodukandis Sõrvemaa väravates. Sellega sai sümboolselt täis üks suur ring. Nimelt oli minu emapoolne vanaisa Peeter, kes tegutses kogu nõukogude perioodi jutlustajana Läänemaa kogudustes, omal ajal Sõrvest siirdunud elama mandrile. Nüüd siis tuli tema noorema tütre poeg tagasi Saaremaale, et jätkata siin oma kutsumuse täitmist, mille pärast vanaisa oma laste ja lastelaste eest oli oma eluajal Jumalat palunud.

1991. aasta augustis, mil ootasime abikaasaga peatset esimese lapse sündi, avanes Kuressaare koguduse inimestel võimalus külastada esmakordselt Soome sõpruskogudust Ulvilas. Kuna koguduse õpetaja ise suure rühmaga kaasa sõita ei saanud, palus ta mind kui soome keelega kokku puutunud inimest kaasa sõita. Ise olin selleks ajaks üle lahe juba korduvalt käinud seoses Pühavaimu koguduse sõprussuhete ja noortekooris laulmisega. Mõistetavalt oli kõigil senises kogudusetöös osalenud väärikatel liikmetel enne reisi suur ärevus, sest enamikule oli see elu esimene välisreis.

Omaaegse Ikaruse bussiga ettevõetud reisi tegi eriliseks asjaolu, et lahkusime veel Nõukogude Eestist, Moskva augustiputši päevi veetsime Soomes uute sõprade hoole all, ja naasime juba iseseisvasse Eestisse. Võõrsil ärevusega televiisorist nähtud soomusmasinad ja suletud piirid panid mõtlema võimalusest jääda ka vabasse maailma, kuid vabast riigist ja uute sõprade toetusest lähtuv tänutunne andis meile võimaluse naasta kodumaale, et alustada siin kiriku ja ühiskonna ülesehitamise tööga.

---

Inimesed tulid kellahelina peale kirikusse

Peeter Paenurm, 

kaitseväekaplan:

Olin tol ajal usuteaduse instituudi üliõpilane ning kolmandat aastat praktikant Haapsalu koguduses. Aasta algusest olin teeninud ka Ridala koguduses ja sealse koguduseelu korraldamine oligi peamiselt minu õlgadel. Õppimise ja kiirelt laieneva kogudusetöö kõrval olin ka EELK noorsootöö sekretär. Leian, et minu roll Eesti iseseisvuse taastamisel oli läbi kirikutöö ajada eesti asja.

Augusti kuumadel päevadel olin Haapsalus. Koguduse õpetaja Tiit Salumäe oli suure grupiga reisil Helsingis, mina olin kantseleis üsna omapäi. Oli mure, kas ja kuidas reisilised koju tagasi saavad. Nendega läkski nii, et reisi alustasid N. Liidust ja koju jõudsid Eesti Vabariiki. Paari päeva pärast pidin ise sõitma koguduse tütarlastekooriga kontserdireisile Rootsi. Viisad ja laevapiletid olid valmis. Eriliselt on meelde jäänud just emotsioonid mõned päevad hiljem Rootsi suunduval laeval: taskus olid küll N. Liidu välispassid, kuid sinimustvalged lipud lehvisid riigilipuna ja olimegi nüüd iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi kodanikud.

Silmade ees on ka udune mälupilt, et nähtavasti just äreval-segasel 20. augusti päeval avasin Haapsalu Jaani kiriku uksed ja helistasin kirikukella. Inimesi tuli kellahelina peale kirikusse ja pidasime spontaanse palvuse Eestimaa tuleviku pärast.

Augusti lõpupäevil toimus Haapsalus ja Pärnus missio, mida olime koos soome sõpradega juba peaaegu aasta aega ette valmistanud. Koguduses läks elu ja tegevus tormiliselt edasi ja minu meelest oli fookus enne ja pärast augustisündmusi eelkõige sellel, kuidas vabadust targasti kasutada.

---

Ajad olid ärevad, kuid põnevad …

Hannes Nelis, 

Valjala, Kaarma, Muhu õpetaja:

Minu elu oli siis veel üsna rahulik. Sel aastal meid (mina, Anti Toplaan ja Veiko Vihuri) ordineeriti Kuressaares diakoniks (07.11.1991). Veiko ja Anti teenisid iseseisvalt oma kogudusi (vastavalt Veiko Karja kogudust ja Anti Püha kogudust), mina jäin Jaan Tammsalu abiliseks Kuressaares ja Kaarmal.

Olin Jaani kutsel ära tulnud oma töökohast (teedevalitsuses nõlvade planeerija) ja sain Kuressaare koguduses noortetöö juhina tööle. Algasid suurte leerikursuste ajad. 100–300 inimest aasta jooksul leeris, see oli tavaline. Jaaniga koos oli hea töötada, alati oli kindel tugi ja juhendaja kõrval – justkui vanem vend (vahemärkus: „vanem vend“ tähendab seda, et võrdväärse partnerina ma pole ennast Jaani kõrval tegelikult kunagi tundnud, ikka nagu noorem vend või õpilane). Tihti sain noomida, vahel ka kiita. Aga nii me siin õppisime. Kujutan ette, kui närvis võis Jaan vahel olla, sest tema nõudmised on alati olnud kõrged. Lati alt läbihüppamine pole aktsepteeritav.

Ajad olid ärevad, kuid põnevad. Ja eks kõik, mis kirikus toimus ja mida kirik väljaspool kirikuhoonet toimetas (ausammaste, mälestuskivide, lippude jne õnnistamised), meenutas rahvale vanaemade-vanaisade aegu. Kõik oli nagu unustatud armastuse taastunnetus. Ma ei oskagi sõnadesse seda tunnet kududa. Ootuse ja lootuse tunded olid nii kõrgel, et karta võis plahvatust.

Aga see pisut nostalgiline armumise ja lootusest ärev aeg vaheldus üsna ruttu argise töö ja toimetamisega … Minust sai peagi Kuressaare koguduse õpetaja, mil tuli juba üksi kõige eest vastutada. Õnneks olid ordinatsioonivennad lähedal, aga peamine töökoorem tuli endal kanda – kiriklikud talitused ja jumalateenistused ning koguduse igapäevane majandamine. 

Sel ajal hakkasime tagasi nõudma koguduse pastoraati (Kauba 5 Kuressaares) ja leerimaja (Garnisoni tänaval), mis nõukogude ajal koguduselt oli võetud. Kõik ei sujunud hoopiski mitte nii kergelt. Tagantjärele näen, kuidas Jumal meid juhatas, mõned teed pandi kinni, teised avati … Saime hakkama. Ja see ehk ongi minu selle aja tunnuslause – saime hakkama, Jumala abiga. 

---

Tankikolonniga samaaegselt teel olles

Ove Sander, 

Nõmme koguduse õpetaja, kirikuvalitsuse assessor, sotsiaalministeeriumi peakaplan:  

1991 oli mulle ja mu perele suurte muudatuste aasta. Aasta alguses sain ordineeritud aseõpetaja ametisse. Kuigi olime juba läinud aasta suvest Vastseliinas, andis ordinatsioon loomulikult juurde teenimistahet ja võimalusi, mistõttu otseselt poliitilisemaks tegevuseks ei jätkunud tähelepanu. Ilmselgelt olin ka väga noor. Sama selgelt sai aga kaasa elatud kõigele, mis 20. augustile eelnes, eelkõige just vaimulikul viisil, palvetades ja lootes. Muidugi oli ka kartust, et kas kõik see, millele rahvas märtsireferendumil oma üksmeelse toetava hääle andis, ka teostub.

20. august on väga selgelt mällu sööbinud ka sel põhjusel, et just samal päeval saabus Tallinna sõpruskoguduse rühm Taanist Rodovrest. Õieti meenub juba eelmine päev, kui õhtu saabudes hakkas kostma mingit väga kummalist müha, mis meenutas pika ja koormatud kaubarongi liikumist. Et aga Vastseliina läheduses raudteed ei olnud, siis polnud seletust enne, kui mõned inimesed olid tulnud nn Riia-Pihkva kivitee kandist ja ütlesid, et tankid tulevad. 

Mäletan selgelt, et just vanemad inimesed olid väga hirmul, ja see oli ka igati arusaadav. Meie enda vanemad juhtusid samuti 19. augusti õhtul Vastseliinas olema. Mäletan sedagi, et kaalusime, kas peaks kuhugi varjule minema. Kuivõrd meie esimene laps Samuel oli siis alles kahekuune, jäi see teema kiiresti kõrvale. Käisin ka ise paaril korral mööduvaid tanke Vastseliina kohal vaatamas, igaks juhuks väga lähedale ei läinud.

Kuivõrd taani sõbrad pidid saabuma Tallinna kella 11 ajal, siis asusin majandist laenatud RAFi bussiga Vastseliinast teele umbes kella kuue paiku. Meenub, et kohtusin tankikolonni sabaga Võru lähedal ning meenub seegi, et võidukalt „ajasin mööda“ kolonni peast umbes seal, kus pärast metsatukka hakkab paremalt paistma Kose kirik. 

Päris mitmeid tanke seisis tee ääres, mõni oli ka kraavis, kolonni eri osad liikusid erineva kiirusega. Tagantjärele muidugi üsna ohtlik ettevõtmine, kuid nooruse uljusele ja sovhoosi väga „hea minekuga“ bussile ei olnud selles midagi keerulist. Mäletan vaid ühte episoodi Tartu kandis, kus üks tank hakkas vasakule kalduma, nii et pidin ka ise vasakule teeservale sõitma.

Taanlastega kohtumine Tallinna sadamas oli muidugi eriline sündmus. Kuivõrd nad said Stockholmis info, et Moskvas on alanud riigipööre ja kui nad tulevad Eestisse, siis ei ole Taani riigil enam võimalust neid vajadusel aidata. Demokraatiameelsed sõbrad tegid rühmas hääletuse, oli olnud vist kaks vastuhäält, ning nii nad tulid. 

Toonasest Eestit väisanud kaheksast inimesest on tänaseks siinpool vaid kaks. Üks nendest on Taani riigiarhiivi endine töötaja ning tuntud eestlase, Taani riigiarhivaari kt Vello Helgi hea sõber Sigurd Rambusch. Kui olen hilisematel aastatel selle nüüd juba pea 90aastase mehega kokku saanud, siis pole ta kordagi jätnud meenutamata neid sündmusi, mida nad esimeste taanlastena toona 20. augustil võisid Eestis tunnistada. Tõsi, Taani tunnustas Eesti iseseisvust teise riigina paar päeva pärast Islandit.

Kõik, mis neil päevil toimus, oli toonastele kiiretele ja dramaatilistele arengutele vaatamata siiski omapärasel viisil midagi väga loomulikku ja loomulikult oodatavat. Küll aga ei osanud tol päeval ei mina ega ilmselt veel palju teisigi inimesi uskuda, et selle, mida ootasime ja palusime, ongi nüüd Jumal meile andnud.

Pildigalerii:

1991. aastal ordineeritud 

õpetajaks:

Naatan Haamer

Gustav Kutsar 

Ove Sander

Peeter Paenurm

Avo Üprus

diakoniks:

Tõnu Taremaa

Hannes Nelis

Anti Toplaan

Veiko Vihuri

Rita Puidet

Kätlin Liimets

Liina Raudvassar