Halastage!

Jeesusele esitatud küsimused tolleaegsetest kõneainet pakkuvatest uudistest on samad, mis tekivad meilgi, kui loeme lehtedest, kuulame raadiost või vaatame teleri vahendusel aeg-ajalt üle maailma toimuvatest õnnetustest.

Osa kannatustest valmistab inimene ise teistele või ka iseendale. Kannatused tulenevad ka inimese valedest valikutest ja elustiilist. Me arvame inimestena, et Jumal, kes on hea, võib lubada ainult meie jaoks seda, mis on kogetav heana. On selge, et kõik, mis sünnib, ei sünni ilma Jumala teadmata. Ka varblane ei kuku oksalt tema loata. Jumal mitte ainult ei luba kannatusi, vaid ta on saanud nendest ka ise osa, seades ennast kannatava inimese kõrvale. Süütu Tall on kannatanud süüdiolevate pärast, juues kannatuste ja surma karikast meie asemel.

Ristiteel õpitakse jumalikku vastust kõigele heale ja halvale, mida peame kohtama kas siis põhjusega või ilma. Meie isiklikul vabadusel on see piirang, et saame küll valida oma tegusid, aga mitte nende tagajärgi. Hea puu kannab häid, halb puu kibedaid vilju. Kristlane ei saa teha teadlikult tegusid, mille tagajärjed on halvad. Ristiinimesel on see vabadus: kuigi ta ei saa alati mõjutada seda, mis talle sünnib, aga ta saab alati mõjutada seda, mida ta teeb või kuidas suhtub sellesse, mis talle sünnib.

Iga õnnetus ja surmajuhtum, mis on tulnud ootamatult või haiguse tõttu, on Jumala sõrm, mis näitab ka meie suunas. Jumal võib meid kutsuda meeleparandusele meie jaoks ootamatute olukordade läbi. Kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad. Miski ei saa olla halb, kui see päästab meie hinge. Igavene lahutatus Jumalast on halvim, mis inimest võib oodata. Surm on lõplik ja seepärast tuleb õige suund valida juba siin. Surmas liigume me selles suunas, mille poole oleme selles elus pöördunud.