Vägi peitub sõna ja muusika ühtsuses

Lipupäeval õnnistas Nõo koguduse õpetaja praost Mart Jaanson kiriku juures mälestuskivi Eesti lipu laulule. Samas esitles ta Martin Lipu luulekogu „Hilised õied“.

On uskumatult imetlusväärne väikekohtade mõju ja tähtsus meie kultuuriloole. Vaid viis ruutkilomeetrit pindalalt ja möödunud aasta seisuga 1645 inimesega Nõo asula on mõjutanud tugevalt meie iseolemist. 

Ka reedel olnud lipupäeval tehti seal ajalugu, kui mõelda Nõo reaalgümnaasiumi direktori Jaanus Järveoja kõnes välja toodud faktidele. Teame, et igal riigil on oma lipp, lipulaul on aga vaid 14 riigil – nende väheste seas Eestil. Veelgi erakordsem on aga, et lipulaulule on pühendatud mälestusmärk. „Meil on see olemas ja asub Nõos, kust on pärit Martin Lipp,“ lausus direktor.

Kivid ei kõnele, ent sellel kivimürakal on oma lugu. Kui ta kõneleks, oleks tal paljugi rääkida sealsest elust, olgu näiteks aastast 1897, mil Martin Lipp kirjutas Nõos luuletuse „Eesti, Eesti, ela sa!“ ja mis Enn Võrgu viisistatuna aastal 1922 sai tuntuks lipulauluna. Kuigi armas koduaias, loovutas sealne volikogu esimees Krista Kvarnström kivi ja nüüd ehib see kirikuaia esist lipuplatsi. Ja igaüks võib lipulaulu sõnu õppida kivile paigaldatud metallplaadilt.  

Ei möödunud see ajalooline päev, mil tähistati lipu 137. sünnipäeva, lauluta. Laulsid nii lasteaialapsed, koguduse koor kui meesansambel, aga loeti ka Martin Lipu luuletusi. Kunagi tärkama pandud kultuuriseemnel ei lasta närbuda ja see kannab jätkuvalt head vilja. Üheks märgiks sellest on varasemalt Martin Lipu (1854–1923) kahe mälestusteraamatu ja nüüd luulekogu väljaandmine. Koguduse eriline tänu kuulub selle juures eelkõige Mare Kanarbikule.  

Sel kaunil päeval tänati aga teisigi, sest õpetaja avas pidulikult hiljuti valminud kõrvalhoone. Kogudus, kool ja vallavalitsus hoolivad esivanemate pärandist ja oma inimestest – üheskoos tegutsedes sünnib ilusaid asju.

Rita Puidet