Palveosaduses kevadilma nautides

Läinud nädalavahetus pakkus suurepärast võimalust korrastada igavikuteele läinud töötegijate kalme. Seda kasutas ära näiteks Tartu Maarja kogudus.

Kui praegu on suur defitsiit koguduseliikmetega osaduses olemine, siis võib olla ehk pisut üllatav, aga surnuaed on kohtumiseks hea paik, kus meeldiv saab kasulikuga ühendatud. Kuulad linnukeste kevadlaulu, hingad värsket õhku ja tõmbad aga vanu lehti kokku. Endalgi silmale hea vaadata. Ja üheskoos läheb töögi rutem. Pealegi heas seltskonnas. Just seda pakkusid Raadi kalmistul õpetaja Timo Švedko ja juhatuse esimees Lea Saar.

Teadmine, et sadadele ja tuhandetele inimestele jumalasõna kuulutanud vaimulike kalmud on taas korras, on märgiks, et nende pühendumist hinnatakse ja neid pole unustatud. Olgu siis kalmistu peatee äärde jääv Adalbert Hugo Willigerode kalm, mis sai uuendatud ilme laulupeo juubeliaastal 2019, või Villem Tubina oma, mida tükk aega otsida andis. Just tema oli see, kelle õlul olid kanda kõige raskemad sõjajärgsed vaenamisaastad. 

Pauluse kalmistul on aga märtervaimuliku Erich Vooremaa ja kogudusele uut lootust kinkinud Otto Tallinna matmispaik. Korda said needki ja veel mitme Tartusse maetud Maarja koguduse vaimuliku kalmud. Hingekosutuseks leidis õpetaja Timo pühakirjast sobivaid tekste ja kadunukese kohta oli midagi iseloomulikku öelda juhatuse esimehel. Sageli mälestuskivil kasutatav salm Luuka 24:29 „Õhtu jõuab ja päev veereb“ oli hästi sobiv sellesse päeva. Õhtu oli küll kaugel, aga tunnid veeresid siiski kiiresti.

Rita Puidet