Ülestõusnu tunnistajad

Ülestõusmispühade järgse pühapäeva ladinakeelsed nimetused viitavad esmalt ülestõusmispühadel ristitutele, kes on vaimulikult nagu äsja sündinud lapsed. Teine tähendus on, et varases kirikus kandsid ristitud neile ristimisel selga antud valgeid rõivaid päevi, enne kui riietusid uuesti oma tavalistesse riietesse. Pühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, et ülestõusnud Jeesus ilmus kahtlevatele jüngritele ja veenis neid oma ülestõusmises. Jüngreid täitis rõõm, kui nad kohtasid Jeesust elavana. Rõõm kohtumisest ülestõusnuga ei veennud apostel Toomast, kellel selline kogemus seni puudus. Alles siis, kui ülestõusnu ilmutas end teiste hulgas ka talle, käskides tal end puudutada, uskus temagi Kristuse ülestõusmist. 

Ülestõusnud Inimese Poja ja Jumala Poja palge ees kuuleb Toomas talle suunatud sõnumit: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ (Jh 20:27) Seda öeldes annab Issand talle ainukordse võimaluse kogeda ülestõusmise tegelikkust vastuvaidlematul moel. 

Issandal on tee iga inimese juurde, vaatamata tema kahtlustele või piiratud liikumisvabadusele. Issand ise ilmutab end igale otsivale ja igatsevale südamele, tulles meie juurde pigem varem kui hilja. Kui tõstame palveks oma südamed ja käed, näeme teda nii, nagu sellest tunnistab tema sõna. See kinnitab, manitseb ja julgustab meid eesoleva tarbeks, et võiksime tänada tema pääste eest meie heaks ja kuulutada tema tegusid kõigile inimestele.

Anti Toplaan