Jeesus sündis juudina

Küünlapäevatähistatakse 40 päeva pärast jõulupühi 2. veebruaril. Sel päeval meenutatakse kirikus, kuidas 40-päevasena viidi Jeesus templisse ja kuidas seal õnnistas teda vaga Siimeon. 

Luuka evangeeliumis öeldakse, et seda tehti selleks, et „tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega““ (Lk 2:24). Seega olid juudi tavad olulisel määral mõjutamas Jeesuse elu. Professor Antti Laato on ajakirjas Sanansaattaja (26/2020) artiklis „Jeesus syntyi juutalaiseksi“ analüüsinud Jeesuse juudi päritolu ja järgnevalt refereerime tema kirjutist.

Uusaastapäev on kaheksas päev pärast Jeesuse sündi ja selle päevaga meenutatakse Jeesuse ümberlõikamist. Kristlastele võib olla raske aru saada selle päeva tähendusest, sest oleme harjunud lugema kirja Galaatia kogudusele valel viisil. Tundub, et Paulus seisab seal kõigiti vastu ümberlõikamisele, mistõttu ka Jeesuse ümberlõikamine ei pruugiks olla meie pääste seisukohalt eriti keskne sündmus. Sestap tasubki seda teemat vaadelda piiblitekstide valguses õigesti. 

Paulus ei soovi kirjas galaatlastele seista vastu ümberlõikamisele kui sellisele, vaid küsimus on selles, kuidas paganad saavad Jeesuse loodud uue lepingu osalisteks. Prohvet Jeremija ennustuste (Jr 31:31–34) kohaselt sõlmitakse uus leping ilma vana lepingu eeldusteta ja seetõttu pagan ei pea saama esmalt juudiks ümberlõikamise kaudu ja alles seejärel ristimise kaudu uue lepingu osaliseks. 

Paganal on Jeesuse kaudu otsene pääs uue lepingu osaliseks. Seetõttu on Pauluse seisukoht, et üksnes juudid saavad jätkata ümberlõikamise traditsiooni ja seda mitte pääste saamiseks Siinai lepingu kaudu, vaid seetõttu, et ümberlõikamine on antud juudi rahvale igavese märgina. 

Jeesus oli juut ja ta lõigati ümber. Viidates 1Ms 3:15, mille järgi päästja sünnib naisest ilma mehe abita, õpetab Paulus Jeesuse sünni kohta: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse“ (Gl 4:4–5). 

Jumala Poeg soovis sündida juudi meheks ja elada elu Moosese seaduse kohaselt. Selle juurde kuulus ka ümberlõikamine. Paulus seletab ka seda, mida Jumala Poja sündimine inimeseks tähendab: „olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena“ (Fl 2:6–7).

Õpetus pärispatust

Kristliku kiriku teoloogia ajaloos on analüüsitud, miks Jeesus siia maailma sündides ei olnud pärispatu all. Katoliku kiriku diskussioon viis selleni, et hakati õpetama neitsi Maarja sündi pärispatuta selleks, et päästa ka Jeesuse pärispatuta sündimise õpetus. Õigeusukirikus mõisteti Aadamast ja Eevast tulenevat inimese patust olukorda veidi teisiti ja seetõttu polnud vaja rõhutada Maarja pärispatuta sündimist. 

Idakirikus õpetati selgelt, et Aadama ja Eeva pattulangemise järel sündis iga laps patu ja surma võimu alla ning temast saab nende orjuses olles patu teenija. Sündiv laps on nagu orja laps, kelle otsaees on orja märk. See märk tähendab, et laps peab elama orja elu patu meelevalla all. Just seetõttu vajab laps ka koheselt päästet, ristimise sakramenti.

Pauluse tekste Jeesuse sündimisest on kergem siduda ida kristlaskonna traditsiooniga. Jeesus sündis seega orja staatusesse, aga talle anti ka võimalus elada oma elu Moosese seaduse kohaselt. Kõik ennustused kõnelesid sellest, et temast saab, nii nagu kõigist muudestki inimlastest, patu ja surma teener. Aga siiski läks teisiti. Jeesus sündis orjana, aga „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime“ (Fl 2:8–9).

Vabanemine orjusest

Jeesuse ümberlõikamine näitab seda, kuidas algas Jeesuslapse võitlus patu ja surma meelevalla vastu. Tema ümberlõikamine näitas südame tõelist ümberlõikamist, millest räägitakse Vana Testamendi tekstides (5Ms 10:16; Jr 4:4). Jeesus purustas orjuse raudkindla reegli ja kurja ringkäigu oma elus. Ja ta tegi seda meie heaks. Seetõttu suri ta meie eest ristil.

Jeesuse sündimine orja rolli ja tema ümberlõikamine aitavad meil, kristlastel, suhestada õpetuse pärispatust piiblitekstidega. Pärispatu õpetuse eesmärk ei ole süüdistada väikseid vastsündinud lapsi patustajatena, vaid osutada nende sündimisele patu ja surma alluvusse. Ei laps ise ega ka tema vanemad saa päästa teda karmist saatusest, mis viib patu teenimiseni. Kui jõud kasvab ja vaimne mõtlemine süveneb, hakkab laps tegema ka mitmesugust pattu oma elus. 

Jeesuse elus läks aga teisiti. Seega pole ime, et Jeesus mõistab väikeste laste vajadusi. Ta soovib, et laps saaks säilitada oma usu ja elada ühenduses Jumalaga. Jeesuse ümberlõikamine on pilt kristlikust ristimisest („Temas te olete ka ümber lõigatud kätega tehtamatu ümberlõikamisega, lihaliku ihu äraheitmisega, Kristuse ümberlõikamisega, kui teid koos temaga ristimises maha maeti ja ka koos temaga üles äratati usu läbi Jumala väesse, kes tema üles äratas surnuist“ (Kl 2:11–12)), millest ka väike laps saab osa. 

Jeesus kutsub meid hoolt kandma selle eest, et meie väikesed lapsed võiksid elada ühenduses Päästjaga: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu. Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse.“ (Mt 18:3–6)

Kaido Soom