Teenimatu arm

Selle pühapäevaga algab veidi enam kui kaks nädalat kestev paastueelne aeg. Alates eelmisest aastast on lükatud mitmed suursündmused, mis eeldavad pikka ettevalmistusaega, alanud aastale. See on asetanud paljud inimesed olukorda, kus nad peavad oma tähelepanu eesolevale keskendama, teadmata, kas üks või teine sündmus siiski toimub.

Nõnda on lood olümpiamängude või ka kiriklike sündmustega. Valdavalt leiavad need aset suvel, aga ettevalmistus on nendeks kestnud kaugelt rohkem kui aasta. Näiteks olümpiamängudele pääsemiseks peab esmalt täitma vastava normi. Kõigil ei ole see kahjuks õnnestunud, sest alati kõik plaanitu ei õnnestu. Kui vastava ala konkurents on tihe, tuleb loobuda paljudest asjadest, mida inimene tavaolukorras endale lubada võiks. Kui soovime jõuda oma vaimulikus arengus edasi, tuleb meil selle eesmärgi nimel pingutada nii kehaliselt kui vaimselt. Viimselt ei sõltu olulisel hetkel kõik meie endi pingutusest, vaid määravaks saab veel midagi, mida võistluslikel aladel peetakse õnneks, aga kristlaste seas Jumala armuks. See, mida me oleme seni arvanud endale kahjuks, võib Kristuses osutuda meile kasuks. Apostel Paulus ütleb selle pürgimuse kohta: „Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud“ (Fl 3:12).

Olla kristlane tähendab viibida rändurina teel. Sa tuled õigeksmõistmisest, mis toimus ainult armust usu läbi. Sa lähed viimse kohtupäeva poole, kus langetatakse otsus vastavalt igaühe elule. Meie lootus on see, vaatamata pingutustele, et saame anda oma elus ja plaanides maad Jumala armule. 

Anti Toplaan