Jõulud, pidulaud ja argipäev võõraste seas
/ Autor: Eerik Purje / Rubriik: Uudised / Number: 23. detsember 2020 Nr 51/52 /
Jõuluõhtu on minu jaoks alati olnud kuidagi eriline. Olin seda ikka veetnud oma pere ringis ja sellega kaasnes seletamatu turvatunne.
Kui jõuluküünlad kuusel olid madalaks põlenud ja hubisev leek oma viimased hingetõmbed teinud, heideti puhkama, kuid pisike tattnina-lamp jäeti põlema. Jõuluvalgus ei tohtinud sel ööl kustuda.
Viimast korda nautisin sellist jõuluidülli 16aastaselt. Sõda oli mitu aastat kestnud, kalender näitas numbrit 1943. Järgmiste jõulude ajal kandsin juba sõdurikuube, need veetsin Saksamaal väljaõppelaagris. Aasta hiljem saabusid mulle kallid rahupühad Belgias Zedelgemi sõjavangilaagris. Kolmed järgnevad jõulud möödusid taas Saksamaal, sedapuhku põgenikelaagris. Üheski neist laagrijõuludest polnud midagi meeliülendavat, kuid nad ei suutnud ka mu hinge ülemäära muserdada. See elamus tabas mind alles hiljem, kui püüdsin saatust trotsides end taas normaalsesse ellu lülitada.
1949. aasta algul emigreerusin Austraaliasse, esimesed jõulud veetsin Melbourne’i suurlinnas. Vabrik suleti pühade perioodiks, alustasin oma esimest töömehepuhkust. Kõik tundus kena, seltsiva iseloomuga inimesena olin soetanud teiste eestlaste hulgas hulga sõpru ja tuttavaid, kellega koos puhkuspäevi veeta. Kuni ootamatult avastasin, et jõuluõhtul oli kõigil mingi perering, kus minul kohta ei olnud. Muul ajal alati, kuid mitte sel õhtul.
Austraalia rahvas tähistab jõule inglise kombe kohaselt. Nende perekondlik jõululõuna peetakse esimesel pühal, jõuluõhtul käib ühine rõõmus trall. Otsustasin osaleda nende suurpidustustel nimega „Carols by Candlelight“. Õhtu eel kogunevad rahvamassid Melbourne’i botaanikaaeda jõulukontserdile, kus tribüünil esinevad mainekad solistid sümfooniaorkestri saatel vaheldumisi ühislauludega. Igale osalejale antakse põlev küünal ja kavaleht laulusõnadega, kogu hämar park võiks tunduda nagu hiiglaslik jaaniussikeste parv, kui seda muljet ei hajutaks jõuluhelid.
See traditsioon, mida tagantjärele meenutades võib pidada kauniks ja üllaks, oli aga põhjamaa jõuludega harjunud noorukile niivõrd võõras ja vastuvõetamatu, et mõjus rusuvalt. Ma ei ole end iial nii üksildasena tundnud, kui seistes seal põlvpükstes ja särgiväel kesk rõõmsalt üürgavat inimmassi, üritades tundmatuid laulusõnu kokku sobitada võõravõitu viisiga, paar tuikuvat õllelõhnalist bloke’i vahetus läheduses (kõrtsid olid just suletud).
Ma ei pidanud lõpuni vastu, sõitsin koju, oma kitsukese poissmehekorteri seinte vahele. Senitundmatust rituaalist olin pääsenud, kuid rusuv mahajäetustunne ei kadunud. Kibe kaotusvalu, mida kõigi eelnenud laagrijõulude ajal olin sõprade seltsis suutnud vältida, lõi nüüd võimsalt välja.
Sellest ängistavast jõuluõhtust on tänaseks möödunud enam kui seitsekümmend aastat. Vaevalt ma enam iial Austraaliasse satun, kuid kui see juhtuks, läheksin kindlasti jõuluõhtul samale üritusele. Täna suudaksin käituda „Roomas roomlasena“, hingata kohalike elanikega samas jõulurütmis. Ja mõista, et puhtal jõulurõõmul võib olla palju erinevat nägusid.
Eerik Purje
Autor on sündinud 14. veebruaril 1927. a Tartumaal möldri peres. Teise maailmasõja lõpus läks noore poisina Saksa lennuväe abiteenistusse ja sattus niimoodi kodumaalt eemale. Oli sõjavangis, vabanedes pagulaslaagris ning läks sealt algul Austraaliasse ning 1950ndatel edasi Kanadasse, kus elab tänini.
Kanadas on olnud aktiivne Eesti pagulaste tegevuses. On hea muusik, dirigent, ajakirjanik, kolumnist, humorist ja kirjanik. Ajalehes Eesti Elu ilmuvad siiani tema Kargu Karla lood. On välja andnud mitmeid raamatuid. Paar aastat tagasi ilmus autobiograafiline romaan „Tulimuld“. Uudisteos „Vakamaast aakriteni“ on lähipäevil ilmumas. Vaatamata oma väärikale eale on ta hea sulega ja vaheda ütlemisega, vahendab praost Mart Salumäe.
