Luule
/ Autor: Lauri Sommer / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 18. november 2020 Nr 45 /
x x x
Pese hoolega käsi
iga pisima piserduskabeli juures
palverändudel läbi haige maa.
Ja yksiti
pese puhtaks oma hing.
Syydistustest ja lapsepisaraist.
Valutolmust ja kahetsusest.
Kallid kimalased kõiguvad mesikaõitel.
Läbi vihma viimase jõuga nad lendasid siia
uinuma õietolmu koduses lõhnas.
Et enne kuluvaringut
lilled veel kõiguks. Et ärkaks Su syda.
Siin, praegu, selle inimesena
oled teinud, mis mõistsid.
Ei rohkem ega vähem
kui eksija metsas.
Sa pole tark ega kuningas, ei.
Aga puu ei kuku Su peale.
Kivi pakub istet
vaiksete soonte vahel.
Karukold kummardub tilkudes.
Toomingas on Sinu poolt.
Ei saa kahetseda seda, kui oled
armastanud ja pyhendunud.
Ega seda, et oled uskunud.
Algtõuge peab olema yks.
Muidu poleks radu läbi kulu
ja okaste otsas.
Muidu poleks see maailm tekkida
suutnud.
Lauri Sommer
Mõistujutt puudest
Ma kiidan Sind, sest Sa
oled pannud mu ojade lätte manu
kuivas kõrves, yles keevate allikate manu
janutaval maal, vete manu, mis
niisutavad Su vohavat aeda –
männisalu segi kuuse ja pukspuuga,
milled Sa istutasid iseenda auks.
Need on Elu Puud, pandud
salajase allika juurde, varjatud
Hästikastetud Puude hulka.
Yhel päeval sirutub Elu Puudest
võrse, millest saab
Igavene Taim, sest nad juurduvad
enne kasvamist ja sirutavad oma
juured laiali oja poole. Ja
Taim avab oma idu elavatele
vetele; sellest saab igavese õnnistuse
allikas. Kõik metsloomad
söövad siis rohtu ta langenud lehtede
vahel; kõik teelised mööduvad siis ta
tyvest; kõik tiivulised pesitsevad siis
ta võras.
Kuid nyyd kõrguvad selle kohal
kõik Hästikastetud Puud, sest nad kasvavad niipea
kui nad maha pannakse; kuid nende juured
ei kyyni ojani. Ja need
puud, millest yhel päeval võrsub
Tõetaime pyha idu – need
puud on peidetud; nende saladus
on varjatud, sellest ei peeta lugu, seda ei tunta.
Sest Sina oled oma vilja igast kyljest
inglite saladusega, vägevate olenditega ja pyhade
vaimudega, ning keerleva ja nilpava tulega ymbritsenud.
Ykski võõras ei saa läheneda elu
allikale; ta ei saa juua pyhadest vetest
koos igaveste puudega; ta
ei saa kanda vilja koos
taevase Taimega – sest ta nägi, kuid
ei mõistnud, ta arutles, kuid
ei uskunud elu allikat, ta
julges puudutada igavest
lille.
Qumrani anonyymne autor, Igavese saladuse ainetel tõlkinud Lauri Sommer
Varsti pärast Teist ilmasõda leidsid beduiini karjused Surnumere kaldal asunud Qumrani koobastest iidsed juudi kirjarullid ja neid tuli pärast veel hulgana välja. Surnumere kirjarullid on huvitav aken kristluse kujunemislukku. Uurijate yldise kokkuleppe kohaselt pärinevad algallikad ajavahemikust 3. sajandist eKr kuni esimese sajandini. Tõlgitud raamatust „The Dead Sea Scriptures“, tlk Theodor Herzl Gaster (1957), selle osast „Hymnide raamat“ Hymn nr 14 (VII koobas, 4-36). Kristiina Vaiksalu mainib, et „Enamik Qumrani kirjanduse poeetilistest tekstidest on tihedalt seotud piibelliku luulega, ent paljud sisaldavad ka teemasid ja väljendeid hilisemast ajast, eriti silmapaistvalt sektantlikud kiidulaulud, näiteks hodajót. Mõned tekstid olid mõeldud kasutamiseks iseseisvalt, teised liturgiatel“. (Aardeleid Surnumere ääres. Põgus sissejuhatus Qumrani käsikirjadesse. Kirik & Teoloogia 12. mai 2017)