Palve

Vanaema Endla, Sa istud

kuldkroonlehtedega

ääristatud aiapingil

vana rehetare ees.

Ja Marju, kus istud Sina,

kas kohtume veel? 

Vahest Pariisi kohvikus 

piimjal suvepäeval, 

soe tuuleiil ümmardamas

Sind?

Või Andrus – Austraalia 

rannateil?

Kas kohtume, kas näete ja

kuulete meid?

Kõnnin oma eluteel. Mulle on

palju andeks antud. 

Olen lõpu poole teel, mõned 

on mind maha kandnud. 

Kuid mitte Sina, Sa oled nii 

palju andnud.

Usun neid, kes usuvad. 

Inimeste muutumisvõimesse, 

valgusse ja Sinusse, uude 

algusse. 

Tahaksin täiustuda, olla 

valmis, enne kui kord sulgub

ja avaneb uks. 

Siis kallistan teid, kallid, ja

loodan – 

kõik saab selgeks 

igavikukollases palees.