Koroonakriis kirikuelu muutmas

COVID-19 epideemia on toonud Euroopa kirikutele nii argiraskusi kui uusi teoloogilisi probleeme.

Epideemiaga seonduvat arutati muude küsimuste seas ka Luterliku Maailmaliidu Euroopa regioonide kirikujuhtide konsultatsioonidel, mis leidsid aset internetis. EELK poolt osalesid neil peapiiskop Urmas Viilma, välissuhete assessor Kadri Põder ning õpetaja Anne Burghardt. Viimane soostus oma välismaa kolleegidelt kuuldu põhjal jagama meie lehele muljeid koroonakriisi mõjust Euroopa kirikutele.

Virtuaalselt kättesaadav

Võrreldes teiste maadega on Eesti kogudused tema sõnul seni veel küllaltki hästi hakkama saanud. Mõnel pool mujal olid nimelt pikka aega keelatud mitte ainult avalikud jumalateenistused, vaid pühakojad olid suletud ka individuaalsetele külastajatele. Samuti on kogudused kõikjal kandnud kriisi tõttu suurt majanduslikku kahju, kuid riigipoolne toetus on riigiti olnud väga erinev. Näiteks Lätis ja Leedus pole riik olnud kiriku suhtes kaugeltki nii helde kui meil.

Viiruse levimise vältimiseks rakendatavad reeglidki on praegu Eestis suhteliselt leebed. Näiteks Saksamaal tuleb jumalateenistusel kanda näomaski ning ära on jäetud koguduselaul, ehkki koraaliviise siiski reeglina mängitakse. Samuti peavad kirikulised teenistuse alguses kirja panema oma nime ja kontaktandmed, et nakkuskolde tekkimisel oleks nendega lihtne ühendust võtta.

Nagu Eestis on epideemia aga mujalgi hoogustanud internetis tehtavat kirikutööd. 

Kirikujuhtide konsultatsioonidel toodi esile nii sellega seotud negatiivseid kui positiivseid tahke. „Mõnel pool kardetakse, et kirikuskäijate numbrid ei pruugigi samale tasemele tagasi minna, kuna inimesed harjuvadki ära selliste virtuaallahendustega,“ vahendab õpetaja Burghardt, ent lisab: „Teisest küljest sundis see olukord kirikuid rohkem mõtlema selle peale, kuidas ennast virtuaalselt kättesaadavaks teha.“

Virtuaalne armulaud

Pikemalt peatuti konsultatsioonidel virtuaalse armulaua küsimusel. Seejuures oli Burghardti sõnul huvitav, et näiteks Rootsi luteri kirik, mis üldiselt paistab silma liberaalsete hoiakutega, võttis selles küsimuses väga alalhoidliku seisukoha. Leiti nimelt, et armulauda pole võimalik korrakohaselt pühitseda teleri või arvutiekraani vahendusel ega ka koduses ringis ilmikute endi poolt. Mõni teine kirik olnud selles küsimuses aga Rootsi omast märksa paindlikum. Lõppkokkuvõttes jäi kõlama üleskutse jätkata virtuaalse armulaua küsimuses arutelu ja kogemuste vahetamist.

Veel üheks käsitlemist leidnud probleemiks oli selliste inimesteni jõudmine, kes on epideemia tõttu kiriklikust osadusest ja pastoraalsest hoolekandest ära lõigatud või vajavad abi näiteks toidu kojutoimetamiseks. 

Muu hulgas on Luterlik Maailmaliit organiseerinud väiksemate kirikute abistamist nende küsimuste lahendamisel. Näiteks EELK sai sel viisil 450 eurot ajalehe Eesti Kirik tellimiseks hooldekodudesse.

Ka kirikute välissuhtlust on epideemia omajagu mõjutanud. Eeskätt väärib mainimist, et paljud kohtumised, mis alguses pidid toimuma silmast silma, on üle viidud elektroonilistele platvormidele. Burghardti sõnul pole praegu selge, kui kaua taoline olukord veel kestab ning kas see mõjub kirikutevahelisi sidemeid tugevdavalt või nõrgendavalt.

Ühelt poolt on virtuaalseid kohtumisi palju lihtsam korraldada ning olukorrast tingituna on kirikuteski õpitud sedalaadi suhtlusvahendeid kasutama ja hindama. Ent teisalt kipuvad interneti vahendusel toimuvad kohtumised piirduma ametliku osaga. 

„Seal ei ole piltlikult öeldes kohvipause, mille ajal inimesed mitteformaalselt omavahel suheldes vahetavad täpselt sama olulist või võib-olla isegi olulisemat informatsiooni kui formaalse programmi raames,“ selgitab Burghardt.

Kokkuvõttes võib eeldada, et epideemia pärand jääb Vana Maailma kirikuelu mõjutama veel kaua pärast selle lõppemist, puudutades niihästi koguduste argielu, aktuaalseid teoloogilisi aruteluteemasid kui kirikute välissuhteid.

Rain Soosaar