Andke üksteisele andeks

Me vajame enda ümber inimesi, olenemata sellest, kui head suhtlejad me oleme. Hea ja rahulik lävimine teistega loob turvatunde ja toetab tervist. Inimsuhete pahupool ja konfliktid on aga samuti meiega. Tahame, et meid ümbritseks pühaduse oreool, aga teeme ikka vigu ja ütleme sõnu, mida hiljem kahetseme. Lahendamata tülid on hingele koormaks ja mõjuvad karistusena, südamel on raske ja õhtuti ei saa und. Kõik halb tõukab meid üksteisest eemale ja asjad, mis on hingele jäänud, tunduvad kasvavat.

Iga tüli vajab lahendust, kristlastena teame ja oleme kogenud, et lepitusel ja andestusel on võimas jõud. Raske on küll naasta sinna, kust sai ärrituse ja pisaratega tuldud, kohtuda nendega, kellega tülitseti, aga lepitusel ei ole mugavamat algust. Andestamisel on vaja astuda samme üksteise suunas ja tunnistada ka omaenese vigu. Leppimisega kaasneb püüe mõista, kuidas asjad teisele poolele paistavad, ja arutlus, mida teeksin ise tema olukorras.

Enese teise inimese olukorda panemine on kristliku andestuse alus. Issand Kristus ise asetas end meie olukorda, kui ta sai inimeseks, elas meie keskel ja suri meie eest, et lepitada meid Jumala ja üksteisega. Lepitus Jumalaga, kes niisuguse mõõtmatu sammu meie suunas on astunud, on kõige hea aluseks. Meie Issand tunneb meid ja teab, kuidas asjad meile paistavad. Kui avame talle oma südame, saab ta meid aidata. Tema abil õpime ka üksteist paremini mõistma, andeks paluma ja andeks andma.

Tiina Janno