Üksindus, äng ja suitsiidsed mõtted
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Elu ja Inimesed, Hingehoid / Number: 21. oktoober 2020 Nr 40/41 /
Üle kolme kuu töös olnud üleriigilisele hingehoiutelefonile 116123 helistatakse kõige enam üksinduse ja ärevuse tõttu. Telefoni hõivatus ületab esialgseid ootusi.
17. juunil alustanud üleriigilise hingehoiutelefoni üheks tõukejõuks oli, et hädaabikeskus hakkas koroonakriisi ajal saama kõnesid inimestelt, kes tahtsid lihtsalt rääkida oma muredest ehk puudus sekkumist nõudev probleem.
Sotsiaalministeeriumi poolt kriisiabi korras aasta lõpuni rahastatud projekti koordineerib sotsiaalministeeriumi haiglate ja hoolekandeasutuste kaplanaat ja teostab MTÜ Tartu Teoloogia Akadeemia eesotsas koordinaator Siimon Haameriga, kes oli valmis Eesti Kirikuga jagama, kuidas hingehoiutelefonil läinud on. Hingehoiu- ja abitelefoni kohta saab lähemat infot: https://hingehoid.ee/.
Hingehoiutelefon on uus võimalus abivajajatele. Kuidas esimesed kuud läinud on?
Siimon Haamer: Telefoni vajadust hindame hõivatuse, mitte kõnede arvu järgi. Praegu on hõivatuse protsent 35. Keskmine kõneaeg on 25–30 minutit. Püüame hoida kõneajad kuni 45minutilised, et teistel oleks ka võimalus abi saada, ent oluline on, et inimene saaks mure ära rääkida.
Eelarves oli ette nähtud kõnekeskuse operaatorteenuse kuluks 2000 €, kuid tegelik kulu oli möödunud kuul üle 5000 €. See näitab hingehoiutelefoni oodatust suuremat hõivet. Maksimaalne hõivatus võiks olla ehk 50%. Kui üle selle läheks, siis praeguse töökorraldusega seda ei tee, siis jääb inimesi väheks: viiel täistöökohal töötab osakoormusega üksteist hingehoidjat, kellele kehtib kõrghariduse ja hingehoidja väljaõppe nõue. Töö on emotsionaalselt pingeline, vahetused 12tunnised. Kõige vähem helistatakse öösel kl 2.00–7.00. Vahetust, kus poleks ühtegi kõnet, pole olnud. Venekeelset teenust on vajanud 5% helistanutest, inglise keeles on soovitud abi alla 1%.
Milliste probleemidega helistatakse?
Igavusest ei helistata. Probleemid on tõsised. Kõige suuremaks teemaks on üksindus ja ärevus (umbes 40%), siis tulevad suitsiidsed mõtted (10%) ja äng, eluperspektiivi puudumine (5%). Religioosseid teemasid on statistika järgi 4%.
Kõige enam (27%) helistab vanusegrupp 50–59, seejärel (20%) 60–69aastased ja 70+ (10%). Nooremad helistavad vähe: 17–18aastaseid on 5%,vanuses18–29 5%; 30–39 8%, 40–49 9%. 10% on neid, kelle puhul hingehoidja ei osanud vanust hinnata. Mehi helistab veidi enam, 51%. Alla 17aastased on helistanud neljal korral.
Kuidas seda infot tean? Iga kõne järel märgib hingehoidja statistika tarvis üles helistaja hinnangulise vanuse, inimese soo ja üldiselt kõne teema. Neid andmeid helistajalt otse ei küsita.
Miks valitakse hingehoiutelefon?
Anonüümsus on oluline. On neid, kes pole julgenud mingit teemat oma lähedaste ja spetsialistidega arutada. Selge on ka see, et psühhoteraapia on kallis. Haigekassa rahastuse saamiseks peab minema arsti juurde ja mõnikord ei soovita seda teha, sest kardetakse, et inimene tembeldatakse n-ö hulluks.
Kas on olnud sekkumist nõudvaid olukordi?
Paar päeva tagasi oli juhus, kus inimene istus aknalaual ja oli enesetappu tegemas. See kõne suunati meile ja hingehoidja rääkis temaga. Kaks tundi kestis kriis, inimene läks lõpuks ära magama. On tõesti neid, kes enne enesetappu viimase õlekõrrena helistavad, et mis teil veel ütelda on … Seni on need lahenenud. Samas me ei tea, mis edasi saab, puudub igasugune võimalus tagasisidet saada. Oleme hingehoidjatele kokku pannud ka info erinevatest abivõimalustest, kuhu vajadusel helistaja suuname.
Kuidas hoiate oma inimesi, hingehoidjate hingi?
Meil on regulaarsed supervisioonid: igal hingehoidjal on võimalik vähemalt kaks korda kuus saada nõustamist ja tuge. See on võimalus ja tungiv soovitus. Enamik kasutab seda. Hästi mõjub kindlasti ka see, kui inimesed tänavad. Omal algatusel on helistajad andnud positiivset tagasisidet 66% juhtudel.
Telefoni rahastamine lõpeb aasta lõpus. Kuidas edasi?
Tänane seis on, et 2021. a riigieelarve projektis on hingehoiutelefoni rahastamine sees. Kõige olulisem on, et hingehoiutööd on hakatud riiklikul tasandil aktsepteerima ja hingehoiuteenus on pandud esmakordselt sotsiaalministeeriumi vaimse tervise rohelisse raamatusse.
Võib rahul olla, pikaajaline töö hingehoiu valdkonnas on hakanud lõpuks vilja kandma. Selge on see, et hingehoiutelefoni nii kiire rakendamine oli võimalik vaid tänu tööle, mida oleme juba aastakümneid teinud ehk olemas olid väljaõppinud hingehoidjad. Tagala oli tugev. Uued võimalused on andnud hingehoiutööle uue hingamise.
Kätlin Liimets