Kroon kirikus

Üle maailma leviv pandee­mia puudutab otseselt ka kirikuid. Eesti valitsuse ot­susega ja Eesti Kirikute Nõukogu nõusolekul keelati muu hulgas ka jumala­teenistuste pidamine. Loo­muli­kult on inimeste tervis ja selle kaitsmine oluline ka kristlastele. EELK pea­piiskop saatis vaimulikele ja kogudustele 13. märtsil välja konsistooriumis heaks kiidetud korraldused: „… Sellega seoses tuleb kõik avalikud jumalateenistused, kirikukontserdid ja muud ini­meste kogunemised kuni uute juhisteni või eriolukorra lõpu­ni lükata edasi või ära jätta. … Palun lugeda korraldusi tähelepanelikult ja võtta see kogudustes kohustuslikus korras täitmiseks“.

Minu mõtisklus ei kritiseeri Eesti valitsuse ega kirikujuhtide otsuseid. Küll aga püüan arutleda küsimuse üle, kas kirikujuhtide mõtte­viisile ja otsustele võis olla ka alternatiivseid käsitlusi. 

Eestis varieerub kogudus­te jumalateenistuste külasta­tavus väga suurel määral. Erine­valt paljudest muudest Euroopa riikidest on Eestis kirikute liikmeskond aktiiv­sem linnades. Seega on keeld omamoodi linnakeskne ja mõju väikestele maakogu­dustele hoopis erinev.

Ma teenin ühte EELK väikest kogudust väljaspool Eestit asuva piiskopkonna territooriumil, kus samuti jumalateenistused ära keela­ti. Mind ajendas vaimuli­kuna kirjutama mõte, kas keelamisotsusele on peale kuuletumatuse ka eklesio­loo­­gilisi alternatiive ning kas jumalateenistuste ärajät­mine on kooskõlas minu ame­tivandega. Ning kas tervise hoidmine on piisav põhjus ühisest Jumala teenimisest loobumiseks. 

Ma olen teadlik meedia vahendatud jumala­teenis­tustest ning ei hakka nende eeliseid ja puudusi välja too­ma. Olen veendunud, et need ei saa asendada ini­mes­te kogunemist ühiseks Jumala teenimiseks, kuid on hea, et füüsiliselt takistatud kristlased on teenivalt aida­tud meediakanalite kaudu vahen­datud Jumala sõna kuu­lutamisest.

Kristlased nagu muudki inimesed on vaimulike, füü­siliste ja sotsiaalsete vaja­dustega ja nende pikaajaline eiramine loob tasakaalutust ning kahjustab inimest tervi­kuna. See ei ole tõsi mitte ainult füüsilise tervise kohta, mida tavatsetakse rõhutada pandeemia valitsedes. Samas on küllap ka tõsi, et kõik inimesed ei jõua ühiskonnas kõike ise teha. See ei kehti ainult poliitikas, kus me dele­geerime vahel oma õiguse meid esindada teistele ini­mestele. 

Religioonisotsioloog Grace Davie on loonud mõis­te teiste nimel tehtud, kaa­saelamisreligioon (vicarious religion), mis kindlasti ei tähenda asendusreligiooni ega asenduskristlust, nagu mõis­tet on tõlgitud. Tema mõtte­viis on, et sageli tee­nib üks väike osa kristlasi jumalateenistusel kõiki teisi ning seega oma rahvast tervi­kuna. Vaieldamatult ei saa keegi teise eest uskuda, kuid kristlik usk on alati olnud isiklik – aga mitte eraasi. 

Kirikus on tuntud mõiste: eestpalve. Ja pühapäeval jumalateenistusel üheskoos usku tunnistades, seda jaga­­des ning sellest jõudu ammu­tades palvetab kirik ja kogudus Jumala ees, ole­nemata kokku tulnute hulgast, seistes nii oma maa ja rahva ning nende eest, kes kohal ei ole. Seda on kirikud, kogu­dused ja kristlased teinud kogu kristliku kiriku ajaloo vältel – otsekui sot­siaalne liturgia, ilma et seda oleks olnud vaja pidevalt rõ­hutada. Kuid keerulistel aega­del on hea meenutada ise­enesestmõistetavaid tõ­si­asju. 

Kui jumalateenistus on lihtsalt üks paljudest kirikli­kest kogunemistest, siis ei tekita jumalateenistuste keelus­tamine probleeme, kuid kui jumalateenistusel on ka õndsuslooline ja eshato­loo­giline tähendus, siis ei ole keeld ja sellele allumine ise­enesestmõistetavad. See­­pärast on kiriklikult ja teo­loogiliselt suur vahe, kas kirikud keelustavad täie­likult kogudustes jumala­teenistuste pidamise või lase­vad igas koguduses väike­sel koguduseliikmete hul­gal igal pühapäeval kogu krist­laskonna eest kokku tulla ja Jumala ees seista ning teda ka rasketel aegadel kiriku kätte usaldatud vahenditega teenida. Ja need inimesed ei pea alati samad olema, kuid väi­kestes maakogudustes oleks see sageli just üks ja sama inimeste kogudus. Kuni Kirik jääb Jumala ees vaikseks ja teenib oma rahvast sõna ja palvetamisega, ka kogu rahva eest, on meil lootust, et pandeemia ei võida inimesi.

Küllap võib käes­olev arutlus näida vastutus­tun­­detu, kuid ehk aitab see valmistada meie kiri­kut järgmisteks hai­gus­pu­hanguteks, samas hoi­des nii inimeste vaimset, füü­silist ja sotsiaalset tervist. Corona, kroon, kirikus ei kuulu haigusele.

Tiit Pädam,

EELK Stockholmi koguduse õpetaja