Keskenduge pühakirjale ja vabatahtlikele

Soome Luterliku Evangeeliumi Ühenduse (SLEY) lähetatud misjonär Liisa Rossi (34) on Eestis töötanud kolm aastat. Novembrist alustab ta kaheaastast tööperioodi misjoni­keskuse koolituste koordinaatorina.

„Palun ärge saatke mind Aafrikasse ja Kagu-Aasiasse, kus on palav ja niiske,“ oli Liisa Rossi soov läbirääkimistel misjoni-organisatsiooniga. Tema palvele tuldi vastu ja nõnda algas oktoobris 2017 Joensuu ülikooli teoloogiamagistri haridusega ja SLEY misjonikursuse läbinud noore naise kolmeaastane tööperiood Eestis Rakvere Kolmainu koguduses.

Mida peab tegema, et kogudus saaks endale misjonäri? Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu sõnul tuleb misjonikeskusele oma soov teada anda ja kui otsustatakse koguduse kasuks, siis moraalset tuge ja piisavalt tööülesandeid pakkuda, töötasu ja elukohakulutused katab Soome misjoniorganisatsioon.

Ettekujutus, et misjonär liigub koduuksest ukseni ja peatab tänaval möödakäijaid, ei päde Liisa puhul. Tema ülesandeks on olnud eelkõige toetada ja õpetada koguduse juures olemasolevaid inimesi, et neil oleks rohkem julgust ja oskust kristlikku sõnumit edasi anda ja inimesi kaasata.

„Oleme tänulikud, et Liisa sai oma panuse anda. Ta on tubli olnud ja erinevaid tööülesandeid täitnud: teinud leeri- ja kogudusekooli tunde, algatas süsteemse sotsiaalmeedia töö, lõi osadusringi ja koguduseleht jõudis paberkandjale. Liisa ei peljanud ka võtta endale ülesandeid, mis polnud otseselt tema kohustused, näiteks osales vaimupuudega inimeste töös ja koordineeris beebiringi tegevust,“ vaatab õpetajaToompuu rahulolevalt tagasi ühistele tegemistele.

Misjonäriks saada pole olnud Liisa lapsepõlveunistus, ent juba 15aastaselt, kui liitus koguduse noortetööga, paelusid teda misjonäride jutustused. Talle tundus, et misjonär peab olema n-ö superinimene ja tema ei suudaks midagi sellist. „Kui käisin tudengina 2009. aastal Eestis misjonireisil, siis nägin, et misjonärid on päris tavalised inimesed. Aastate jooksul tekkis mõte, et äkki see on minu tee,“ jutustab Liisa.

Mingit võluvitsa, kuidas eestlastele evangeeliumiga läheneda, pole Liisa leidnud, ent ta on kindel, et Eesti on jätkuvalt misjonimaa: „Teadmised ristiusu ja üldse usundite kohta on väikesed. Palju on valearusaamu ja eelarvamusi,“ kirjeldab ta kolmeaastast kogemust ja soovitab kogudustes, kus soovitakse tööd elavdada, keskenduda pühakirjale ja vabatahtlike toetamisele: „Piiblisõnas on Jumala vägi. Kui Sõna õpetada ja innustada inimesi seda lugema, siis see mõjutab. Töötegijate vähesuse korral saab toetada ja koolitada vabatahtlikke. Misjonikeskus on selles abiks.“

Kätlin Liimets