Teadus ilukirjanduse kaudu

Teoloogist kirjaniku Meelis Friedenthali paarikümne aas­­ta jooksul erinevates väl­ja­annetes avaldatud ju­tustused on koondatud kogu­mikku „Kõik äratatakse ellu“.

Teaduse poolt kätte ulatatud tööriistu ilukirjanduse heaks kasutav Meelis Friedenthal esitles Eesti Kultuurkapitali toetatud kogumikku Tartus kirjandusfestivalil Prima Vis­ta. Üksteist lugu on kirju­tatud ajavahemikus 2001–2020 ja esmakordselt jõua­vad huvilisteni jutt „Su­ve tagasitoomine“ ning en­ne itaalia keeles ilmunud „Peh­me“. Varem jutustusi lugenud võivad üllatuda, sest paari loo puhul on muutunud lõpp.

Kolm kogumiku lugu on pälvinud Eesti Ulmeühingu aastaauhinna Stalker (2005, 2018, 2019). Tutvustavas vest­luses ulmekirjanduse eks­per­di Raul Sulbiga ütles Friedenthal, et ulmekirjandus on tekitanud temas eelkõige imelisuse tunde ja seda on ta ka ise püüdnud oma tekstidesse panna, ent ei pea end otseselt ulmekirjanikuks: „Pole soovinud end kindlalt mingi žanri kirjutajaks paigu­tada. Pigem asetanud end n-ö piiri peale. Piiripealsus on ka pidev teoloogia teema ja ilukirjandus on andnud või­maluse teadustulemusi populariseerida.“

Lisaväärtuse annavad kogu illustreerivad (pärinevad raa­ma­tust „Sapientia picta“, tõlkes: „Joonistatud tarkus“) embleemid, mille puhul on tegemist varauusajal le­vi­­nud omalaadse me­di­tat­si­oonivormiga ehk pilt väl­jen­dab kokkusurutud kujul keerulisi mõtteid. Esitlusel kuvati video­kunstnik Jaanus Kaasiku poolt animeeritud embleemid seinale ja piltidest inspireeritud luulet esitas Øyvind Rangøy.

Et juttude teemadering on kirev, siis leiavad kind­lasti ka ristiinimestest kir­jan­dushuvilised endale sobiva lu­gemisvara. Soovitada võib lu­gu, mille peategelane on Tar­tus 16. sajandil te­gut­sev Melchior Hofmann („Kasuk­sepp“), aga ka „Inglit“ ja kogu nimijutustust „Kõik äratatakse ellu“.

Kätlin Liimets