Elva kogudus on Eesti Vabariigiga peaaegu ühevanune
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number: 23. september 2020 Nr 36 /
Septembrikuu esimesel pühapäeval tähistas Elva kogudus piduliku jumalateenistusega oma koguduse ja kiriku 100. aastapäeva.
Teenisid Valga praostkonna praost Mart Jaanson, Saarte praost Anti Toplaan (pihikõne), pastor loci Vallo Ehasalu ja diakon Tiit Maasikmäe. Jutluseks tõusis kantslisse Postimehe ajakirjanik Teet Korsten, kes aastatel 1995–1998 teenis Elva kogudust diakonina.
Muusika ja palvega astusid üles koguduse pühapäevakoolilapsed. Aastapäeva sisulise poole ettevalmistuse eest vastutanud koguduse juhatuse esimehe, organist Stefan Groote ning tema abikaasa Edith Groote juhendamisel esinesid koguduse koor ja kvartett. Ettekandele tuli muu hulgas Mart Jaansoni kooriteos „Elavad kivid“.
Juubelikogudust olid õnnitlemas naaberkoguduste esindajad Puhjast, Nõost ja Rõngust. Veel oli külas Elva koguduse 2020. aasta eestpalvekoguduse, Saaremaa Püha koguduse 10-liikmeline delegatsioon koos oma vaimuliku Anti Toplaanega.
Eesti vabariigis esimene
Väheldasele pühakojale, mis Jumala teenimise kojaks pühitseti 1920. aasta 5. septembril, kuulub au olla noore Eesti vabariigi esimene kirik. Tema loomisloos on mõndagi ühist oma riigi rajamise püüdlustega. „Alevi arenedes on koguduse loomine läinud siin kahes vastandlikus suunas, kuid areng on lõpuks viinud suunad omavahel kokku,“ kirjutatakse aastapäevaks Stefan Groote koostatud eesti-, saksa- ja ingliskeelses koguduse ajalugu tutvustavas mahukas brošüüris.
Oma kogudust soovisid nimelt endale nii Uderna mõisa maale ja Rõngu kihelkonna piiridesse rajatud alevi ärksad eestlased kui ka Elva mändide all suvitavad sakslased.
Eesti koguduseelu keskuseks kujunes pritsumaja, sakste vaimuliku teenimise nimel tehti plaane Tartu saksakeelses Jaani koguduses. Puhkenud ilmasõja tõttu toppama jäänud kiriku ehitus sai viimase löögi Vabadussõjaga siia jõudnud punastelt ning 1919. aastal tuli hoone ehitamisega uuesti pihta hakata.
„Vahepeal libises algatus sakslaste käest eestlaste kätte. Nii on teada, et kiriku pühitsemine pidi algselt toimuma saksa keeles, kuid eesti soomusronglased, kes sõja järel raudteejaamas kojuminekut ootasid, sundisid vaimulikke eesti keeles jumalateenistust pidama,“ seisab brošüüris ja lisatakse, et aastatel 1920–1922 andis Tartu Jaani kogudus arhiivi dokumentidega üle loodud eesti kogudusele Elvas.
Iga vaimulik jättis jälje
Kogudusel polnud kaua oma õpetajat ja vaimuliku töö tegi eakas köster Jaan Kompus (1858–1940). Hooldajaõpetaja üle sai kogudus aga uhke olla – kuni 1930. aastani oli selleks Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan prof dr Hugo Bernhard Rahamägi, Tartu Ülikooli koguduse pastor. Esimeseks päris oma õpetajaks sai kümneks aastaks alates aastast 1930 Aleksander Bender. 1940–1948 oli õpetaja kohusetäitjaks keerulise taustaga Eduard Ermits, kelle tugevaks küljeks nimetatakse koguduse keskel seismist ka sõja ajal.
Läbi nõukogude aja oli kogudusele väljakutseks oma õpetaja leidmine. Keerulistel okupatsiooniaastatel 1948–1954 käis Rõngust õpetaja Richard Sisask, kelle ajal rajati Elvas taas kirikukoor, mis on lühikeste vaheaegadega tegutsenud tänapäevani. Selle perioodi juhtorganite protokollides on lugeda, et õpetaja ei ole sageli juhatuse koosolekul osalenud, sest ta võis jätta koguduseelu korraldusliku poole koguduseliikmete hooleks. Iseloomustava näitena saab lugeda, kuidas kirikule uue katuse panekuks kutsutakse igat koguduseliiget annetama üks eterniitplaat.
1954. aastal Elva tulles enda sõnul „vana ja väsinud“ õpetaja Peeter Sink tegi koguduses aktiivselt mitmeid algatusi, teda iseloomustati kui hingelt noorsooevangelisti ja misjonäri. Perioodil 1956–1972 Rõngust hooldajaõpetajana käinud Eduard Kalda oli pikima teenimisajaga õpetaja Elvas.
Hilisem Tartu praost Harald Tammur teenis aastatel 1972–1978 ja andis teatepulga edasi õp prof dr Ago Viljarile, kes Elva ajal oli usuteaduse instituudi dekaan ning koostas siin kreeka-eesti sõnaraamatu ja tema kreeka tähtedega kirjutusmasin on hinnalise mälestusesemena jätkuvalt koguduse valduses.
Kohtudes minevikuga
Küsimusele, mis võiks olla suurimaid erinevusi tänase ja saja aasta taguses Elva koguduse elus, vastab alates 1999. aastast kogudust teeniv Vallo Ehasalu nii: „Tol korral usuti helgesse tulevikku, tänapäeval enam mitte. Siiski on Elva kogudusel tunne, et saame hakkama, sest Jumal aitab. Koguduseliikmed on toredad ja alati jätkub rõõmu Piiblist ja muust, millega end oma elus ümbritseme.“
Õp Ehasalu on rõõmus, et seoses aastapäevaga oli võimalus suhelda ka endiste vaimulike Harri Madissoni (aseõpetajana Elvas 1985–1995) ja 1995–1998 kogudust diakonina teeninud tänase ajakirjaniku Teet Korstnaga. „Rõõm oli näha seda kirikutäit inimesi ja viia elvalased korraks kokku minevikuga. Õnnestus kokku lugeda 10 pühapäevakooliõpetajat ja kaheksa kirikumuusikut viimasest 30 aastast,“ jagab Ehasalu Eesti Kirikule.
„Mulle oli koguduse 100. sünnipäeval käimine nagu veidi nukker ajaränd,“ tunnistab kirikulehele Postimehe ajakirjanik Teet Korsten, lisades, et peab diakonina Elva koguduse teenimist enda jaoks oluliseks ajaks ning oli rõõmus koguduse kutse üle tulla aastapäevateenistusele jutlustama.
„Ma ise nimetasin seda jutlust kõneks, milles pakkusin välja, et Elva kogudus on nagu Eesti vabariik, millega ta on peaaegu ühevanune. Nendele, kes sinna kuuluvad, on ta oluline, aga paljud laias maailmas pole temast üldse isegi kuulnud. Kasutasin kujundit, et koguduse liikmed on nagu telliskivid, millest kirik on ehitatud.“
Elva aeg südames tänini
Veel jagas Korsten oma teenimisajast mälestusi, mis teda vaimulikuna üllatasid ning siiani kustumatud on. „Ütlesin kantslist, et ilmselt õpetas kogudus mulle rohkem, kui mina oskasin talle õpetada,“ toonitas ta.
Olles juba mõnda aega Elvas vaimulikuks, tutvunud ta kuulsa filoloogi Johannes Silveti tütre Hiljuga. Korsten jutustas vanaprouale, mida oli kuulnud Elmar Salumaalt tema juures praktikal olles. Et okupatsioonivõimud soovisid ülikooli usuteaduskonda likvideerides jätta muljet, et seda tehakse ülikooli nõukogu otsusega.
Ainuke, kes nõukogus vastu hääletas, oli inglise keele õppejõud Silvet, kes Salumaa sõnul suhtus kirikusse küll pigem kriitiliselt, aga teaduskonna sulgemine tundunud talle nii ebaõiglane, et ta hääletas vastu ja pälvis seetõttu hilisemad repressioonid.
„Hilju oli siis juba üpris eakas. Ta kuulis minu käest esmakordselt lugu oma isa kangelasteost. Mõni aeg hiljem tuli Hilju minu juurde ja palus end ristida. Minul polnud enne mingit kavatsust teda kuidagi kogudusse värvata,“ rääkis Korsten loo, mis tema sõnul näitab, kuidas Jumala vaim võib töötada.
Liina Raudvassar
Pildigalerii:
Elva kogudus ja kirik
Asutati 100 aastat tagasi Rõngu kihelkonda.
Kirik pühitseti 5.9.1920.
Vaimulikku tööd tegi algusaastail köster Jaan Kompus.
Kogudust teeninud vaimulikud: Hugo Bernhard Rahamägi (hooldajaõpetaja 1920–1930), Aleksander Bender (1930–1940), Eduard Ermits (õpetaja kohusetäitja 1940–1948), Richard Sisask (1948–1954), Peeter Sink (1954–1956), Eduard Kalda (hooldajaõpetaja 1956–1972), Harald Tammur (1972–1978), Ago Viljari (1978–1985), Harri Madisson (aseõpetaja 1985–1995), Teet Korsten (diakon 1995–1998), Vallo Ehasalu alates 1999.
Allikas: EELK Elva kogudus 100
