Risti ülendamiseks koguneti Vastseliina
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudised / Number: 16. september 2020 Nr 34/35 /
Juba kümnendat korda toimus 12. septembril oikumeeniline palverännak, mille käigus erinevate konfessioonide esindajad Pärnust ja Tallinnast jõudsid ristiülendamispüha tähistamiseks Vana-Vastseliina.
Piiskopilinnuse varemete juurde jõudnud rännuliste nägudel polnud kübetki väsimust, ehkki seljataha jäi pikk päev mööda ristiga seotud pühapaiku käimist. Juba varahommikul asuti teele Tallinnast ja Pärnust. Mõlemas linnas toimus sel puhul armulauaga jumalateenistus, katoliiklastel omas ja luterlastel omas kirikus. Kokku saadi Suure-Jaani õigeusu kiriku juures. Teekonnal peatuti palvetamiseks Vanamõisa Püha Risti kabeli juures ja Rõngu vasall-linnuse varemetes, kus oletuste kohaselt asus ka Püha Risti kabel.
Juba kümnendat korda
Tänavu oli seltskond tavapärasest väiksem, sest kestev koroonaepideemia tõmbas paljude huviliste reisiplaanile joone peale. Teiste hulgas jäi kodusesse eneseisolatsiooni äsja Poolast Eestisse naasnud katoliku preester. Vaimulikest olid kohal aga Pärnu praost ja Eliisabeti koguduse õpetaja Tõnu Taremaa koos katoliiklasest abikaasa Signe Taremaaga ja Pärnu metodisti kiriku vaimulik Tõnu Kuusemaa.
Rännuliste seas oli nooremaid ja eakamaid liikmeid luteri, katoliku, õigeusu ja vabakogudustest. Mõned olid juba mitmendat aastat, aga rohkem oli neid, kes olid Püha Risti palverännakul esimest korda.
Traditsiooniks on saanud ajastada rännak ristiülendamispüha järgi, mis alates 7. sajandist on läänekiriku kalendris 14. septembril. Korraldajad katoliku ja luteri kirikust on väljendanud soovi palverännaku abil süveneda paremini Jeesuse kannatusmüsteeriumi ning mõelda nende lugematute põlvkondade peale, kes enne meid sajandite vältel on sama palverännuteed käinud ning seeläbi austanud Kristuse ristikannatust.
Linnuse varemetesse, kunagise imettegeva risti asupaiga lähedale viimastel aastatel vaimulike kogunemiste läbiviimiseks rajatud suure ristiga välikabelis peeti õhtuteenistus ning seejärel korraldati vaimulike juhtimisel ristitee palvus, peatudes sümboolselt Kolgata tee 14. peatuspaigas.
Alati imelise ilmaga
„Vihmaga ei ole me siin ühelgi aastal olnud. Ka siis, kui bussiga sõites on tugev sadu olnud, on siis, kui Vastseliina jõudsime, päike pilve tagant välja tulnud ja parimal juhul oleme vaid paar piiska saanud,“ jutustab Signe Taremaa, kes palverännu korraldusmeeskonnast hästi ettevõtmise ajalugu teab. Tema sõnul sai kõik alguse praeguse piiskopi Philippe Jourdani ideest külastada iidset palverändurite sihtpunkti püha risti austamiseks. Ideest huvitusid ka luterlased ning hiljem inimesed teistestki kirikutest.
Signe Taremaa räägib: „On väga oluline, et igaüks alustaks palverännakut oma kodust, oma kodukirikust. See on väga oluline. Me saame aga koos palvetada sellel teel.“
Maarjale pühitsetud
Tartu piiskopkonna piirikindluseks rajatud linnus oli algusest peale suure strateegilise tähtsusega lääne- ja idamaailma vahel. Piusa jõe kõrgele kaldale alustati kaitserajatise ehitamist Maarja kuulutamise päeval, 25. märtsil 1342. aastal ja neitsi Maarjale linnus ka pühitseti. Algselt Frauenburginatuntud kindlust hakati nimetama Neuhauseniks, maakeeli uueks linnaks ehk kohaliku murdekeele päraselt Vastseliinaks.
Riia-Pihkva kaubatee ääres asunud linnuse laialdane tuntus kasvas veelgi, kui imeliste juhtumite ajel kuulutati kindluse kabelis asuv rist reliikviaks. Lossikabeli altari kohale kahe raudnaelaga kinnitatud rist oli kahe ebamaiselt helendava inimkuju poolt seinalt altari peale teisaldatud, kuhu rist ilma kõrvalise toeta ka veatult püsima jäänud. See ime kordus lossikabelis mitmete tunnistajate silme all koos imelise muusika kõlamisega ja küünalde iseenesliku süttimisega.
Imelist risti oma silmaga vaatama tulnud inimesed täheldanud olulist leevendust oma mitmesugustele tervisemuredele.
Paavst Innocentius VI andis 1354. aastal välja bulla, milles nimetas Vastseliina linnuse tema imettegeva risti tõttu pühade paikade nimekirja. Vastseliina külastajaile kuulutati välja 40-päevase patukaristuse kustutus, mida paavst Eugenius 1432. aastal uuendas. Läbi 15. ja 16. sajandi jätkusid palverännud.
Tundub nii, et keskajal juurdunud palverännutava, mis toonase vana Liivimaa Euroopa kaardile tõi, on tänapäeval paljude entusiastide eestvedamisel uut hoogu sisse saamas. Ka 21. sajandi inimesed on mures oma hingeõndsuse pärast ning tunnevad, et sajanditega väljakujunenud pühades paikades on taevas avatud.
Liina Raudvassar