* * *

Uue päeva veel kahvatus punavas kumas, eilse toimetuse tolm on ammu laskunud maha ja silm ära tunneb armsaks saanud paiga.Vurin-surin, surin-vurin; Sina põlvitades ketrust ketrad.
Mind äratad varajases vaikuses ja hetked veerivad end vurravaks hommikuks ning lõunatunniks. Läbi sõrmede joostes uue hoo saan endale ja Su oskuse läbi ei karda ma enam katkeda.
Sina ketrad mu päevadest pika villase lõnga, mis kootakse kuskil uues paigas mulle veel tundmatuks mustriks, ja Su silmad kiidavad ketrust ning aega möödunut, mil kostis vurin-surin, surin-vurin …

Arho Tuhkru