Rahvahääletus suhtumist kirikusse peegeldamas

Eestis 1923. aastal toimunud usuõpetuse rahvahääletuse tulemused annavad tunnistust märkimisväärsetest piirkondlikest erinevustest hoiakutes luteri kiriku suhtes.

Ilmnes, et rahva suhtumine kirikusse oli üldiselt palju soodsam kui iseseisvusaja algpäevil domineerinud vasakpoolsetel poliitikutel. Ent üksmeelselt usuõpetuse algkoolidesse viimist toetanud valdade kõrval leidus kümneid neidki, kus võitsid usuõpetuse vastased. Ning hulk selliseid, kus madal hääletusaktiivsus andis tunnistust rahva ükskõiksusest selle teema vastu.

Usuõpetus kooli tagasi

Et paljudel inimestel oli vasakpoolsete võimulesaamisest loota elujärje paranemist, saatis neid Eesti Vabariigi algaegadel suur valimisedu. Nii said sotsiaaldemokraadid, tööerakond ja iseseisvad sotsialistid 1919. aastal toimunud asutava kogu valimistel kolme peale kokku 2/3 kohtadest. Et muu hulgas olid vasakpoolsed ka kiriku suhtes kriitiliselt häälestatud, lõpetati 1920. aastal vastu võetud seadusega algkoolides usuõpetuse õpetamine. Vasakparteid säilitasid enamuse ka aasta lõpus valitud I riigikogus.

Kirikusõbralikud poliitilised jõud ei leppinud olukorraga. Rahvaalgatuse korras algatati seaduseelnõu, mis nägi ette usuõpetuse taastamist algkoolides õpilastele vabatahtliku ainena. Kristliku rahvaerakonna juhtimisel ja luteri kiriku kaasabil koguti selle toetuseks nõutava 25 000 allkirja asemel ligi 89 000. Et riigikogu rahva esitatud eelnõu tagasi lükkas, tuli vastavalt põhiseadusele korraldada rahvahääletus. See viidi läbi 17.–19. veebruarini 1923.

Kampaania oli äge ning paljastas rahva seas maailmavaatelistes küsimustes valitseva sügava lõhe. Tulemused andsid aga kirikule põhjust rahuloluks: rahvahääletusel osales 66,2% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 71,9% hääletas usuõpetuse algkoolidesse viimise poolt. Sellest sai vabatahtlik õppeaine, mida kuni esimese iseseisvusaja lõpuni õppis enamik Eesti lastest.

Lähemalt on rahvahääletuse tagamaadest kirjutanud teiste seas Ursula Haava (Kirik & Teoloogia, 27. sept. 2013) ning Jaak Valge (Tuna nr 4, 2016).

Kirikusõbralikud vallad

Eestis oli usuõpetuse rahvahääletuse toimumise ajal 378 valda, 13 linna ja 17 alevit. Hääletusaktiivsus ja poolthäälte osakaal varieerusid omavalitsusüksuste kaupa märgatavalt. Keskmisest suuremad olid mõlemad reeglina Põhja- ja eriti Ida-Eestis.

Rohkem kui 90% häältest anti usuõpetuse poolt siiski ainult Petseri linnas, Kallaste ja Mustvee alevis ning 44 vallas. Viimaste seas leiame peaaegu kõik sellised omavalitsusüksused, mille elanike enamuse moodustasid rannarootslased, venelased või setud.

Üksmeelselt usuõpetust toetanud Eesti vallad asusid aga Virumaa lõuna- ja Tartumaa idaosas, ent mõned ka Harjumaal, Läänemaal ja Võrumaal. Kõige suurem oli usuõpetuse pooldajate võit Prangli vallas – poolt 284 häält, vastu kaheksa. Ranna ja Saare vallas Tartumaal ning Nabala ja Riisipere vallas Harjumaal aga anti usuõpetuse poolt 95% häältest. Tasub märkida, et kaks viimast on tuntud vennastekoguduse kantsidena.

Üleüldse võitsid usuõpetuse pooldajad üheksas Eesti Vabariigi vallas kümnest, ent mitmel pool polnud nende ülekaal kuigi veenev. Maakondlikus arvestuses oli poolthäälte osakaal väikseim Saare- ja Valgamaal (mõlemal juhul 58%). Ent ka teistes maakondades peale Petserimaa leidus vähemalt mõni alev või vald, kus usuõpetuse pooldajad vaid napilt peale jäid või isegi kaotuse vastu võtma pidid.

Õigeusklikud ja töölised vastu

Ühtekokku said usuõpetuse vastased üle poole häältest 38 alevis või vallas. Mitmel juhul on kohalikku tausta tundmata raske hoomata nende edu põhjusi, sest ümberkaudsetes valdades hääletati sageli suure enamusega usuõpetuse poolt.

Silma torkab siiski asjaolu, et eriti suur oli vastuhäälte osakaal usuõpetusele valdades, kus rahvastiku enamuse moodustasid eesti rahvusest õigeusklikud. Üheksateistkümnest sellisest vallast tervelt kaheteistkümnes saidki usuõpetuse vastased võidu. Ka mitmes arvuka õigeusulise vähemusega vallas torkab silma vastuhäälte suur hulk.

Millega seda seletada? Erinevalt oma vene ja setu usukaaslastest nägid eestlastest õigeusklikud usuõpetuse koolidesse viimises nähtavasti katset suurendada luteri kiriku mõju koolihariduse üle. See pole ka ime, sest rahvahääletuse algatajaks olnud kristliku rahvaerakonna eesotsas seisid luteri kirikuga seotud poliitikud nagu õp Jaan Lattik ja Leopold Raudkepp. Usuõpetuse pooldajate häältesaak jäi ilmselt sarnastel põhjustel kesiseks ka näiteks Hiiumaal, kus elas suhteliselt palju baptiste ja teiste vabakoguduste liikmeid.

Lisaks sellele olid usuõpetuse vastaste tugipunktideks mitmed töölisasulad ja üldse alevid, kus elas palju vaesemat rahvast. Näiteks Sindis osales rahvahääletusel 90,4% hääleõiguslikest kodanikest, kellest usuõpetust toetas ainult 24%. Mõnevõrra napimalt said usuõpetuse pooldajad lüüa näiteks Antslas, Otepääl, Kundas ja Mõisakülas ning ainult üle noatera võitsid Tõrvas.

Sellistele alevitele oli iseloomulik kiriku suhtes kriitiliste vasakpoolsete poliitiliste jõudude suur populaarsus. Näiteks kaks ja pool kuud pärast rahvahääletust toimunud II riigikogu valimistel kogus Sindis üle poole häältest kommunistlik Töörahva Ühine Väerind. Edukad olid erinevad vasakpoolsed parteid ka teistes eespool loetletud alevites ning mitmes vallaski, kus oli äsja usuõpetuse vastu hääletatud (näiteks Uue- ja Vana-Karistes Pärnumaal).

Ka linnades, kus vasakpoolsete toetus suur, oli tavaliselt usuõpetuse pooldajate ülekaal napim. Tõsi, Tallinnas said nad küll 68% häältest, ent Narvas (57%), Valgas (57%) ja Pärnus (54%) vaid veidi üle poole. Ülejäänud linnades seevastu oli usuõpetuse poolt hääletanute ülekaal mäekõrgune.

Siiski polnud vasakpoolsete poolt hääletanud vaesemad elanikkonnakihid kõikjal usuõpetuse vastu häälestatud. Näiteks Kärdla alevis hääletas rahvahääletusel osalenuist ligi 2/3 usuõpetuse poolt, riigikogu valimistel toetas aga 57% valijaist kommuniste.

Hääletustulemustest ei tule muidugi välja põlvkondadevahelised erinevused. Võib ainult aimata, et nooremate inimeste hulgas oli usuõpetuse vastaseid keskmisest enam. Kaudselt kinnitab seda tõsiasi, et Tallinna sõjaväe valimisjaoskonnas, kus hääletasid peamiselt ajateenijad, said usuõpetuse vastased napi võidu.

Kasvav ükskõiksus

Tähelepanu tasub pöörata aga ka valimisaktiivsusele, mis oli 66,2% ehk võrreldav riigikogu valimistega. Esmapilgul näib see olevat küllaltki kõrge. Ent tuleb arvesse võtta, et luteri kirik omistas rahvahääletusele nii suurt tähtsust, et tegi kõik võimaliku oma liikmete valimiskastide juurde toomiseks.

Ursula Haava eespool viidatud artiklis mainitakse muu hulgas, et kiriku juhtide poolt laiali saadetud ringkirja järgi tuli ustavatel koguduseliikmetel kõik pered „majast majja ja toast tuppa“ üksikult läbi käia ja selle järele valvata, et koguduseliikmed tõepoolest oma kohust täidaksid. Selleks nähti ette eritoimkondade asutamist, kes pidid andma aru koguduste nõukogudele ja viimased omakorda konsistooriumile. Praostid pidid aga valvama, et kõik koguduseõpetajad aktiivselt usuõpetuse poolt hääletama kutsuksid.

See kihutustöö leidis soodsat vastukaja peamiselt paari­kümnes kirikusõbralikus vallas, mida iseloomustas peaaegu üksmeelne toetus usuõpetusele. Neis oligi ka valimisaktiivsus üldjuhul üle 80% ja kuuel juhul isegi üle 90%. Mujal jäi see aga sageli märksa väiksemaks. Eriti paistab silma Viljandi maakond, kus hääletama tuli ainult 59% kodanikest.

Kokkuvõttes peegeldavad usuõpetuse rahvahääletuse tulemused rahva seas valitsenud mitmekesist suhtumist luteri kirikusse. Paljudes valdades olid ülekaalus selle suhtes sõbralikud, mõnel pool jälle umbusklikud ringkonnad. Kuid arvukalt leidus siiski juba ka selliseid inimesi, kes ennast küll luterlasteks pidasid, ent kelle jaoks usk ja kirik igapäevaelus enam kuigi olulist rolli ei mänginud. Ilmselt seetõttu ei vaevunud nad ka usuõpetuse rahvahääletusest osa võtma.

Paljude eestlaste leigevõitu suhtumist usku näivad kinnitavat ka teised allikad. Nii oli 1934. aasta rahvaloenduse järgi kristlasi Eestis peaaegu 99% rahvastikust (sh luterlasi 78,2%), ent samas jäi riigi statistika keskbüroo poolt kogutud andmete kohaselt 1930. aastatel ristimata juba ligi veerand siin sündinud lastest. Näiteks Norras ja Soomes langes see näitaja nii madalale alles XXI sajandi algul.

Rain Soosaar