Kutse Jumala riiki

Me kutsume ja meid kutsutakse – see on märk, et meid ei ole unustatud ja et me ise ei ole teisi unustanud. Kutsudes kedagi endale külla või mõnele üritusele, loodame, et see kutse teeb talle rõõmu ja ta vastab sellele jaatavalt.

Inimeste jaoks on kutsed ju erineva kaaluga: on kohustuslikud kutsed nagu armee- või kohtukutsed, on kutsed, mida saades ei pea tingimata minema, aga ka kutsed, mida hea meelega vastu võetakse.

Selle pühapäeva teemaks on väga eriline kutse, mille läkitajaks on Jumal, meie taevane Isa. Jumala kutse on universaalne, see ei puuduta üksnes üksikuid väljavalituid, vaid meid kõiki – igaüht meist. 

Jumal kutsub kõiki inimesi, nagu ta ka armastab kõiki inimesi, ta kutsub meid osadusse oma Poja Jeesuse Kristusega, kelle läbi ta jagab päästet ja lunastust pattudest. Jumal otsib ja kutsub ka eksijaid ja loobujaid tagasi osadusse endaga, rääkimata sellest, et ta kutsub meid ka tööle oma riigis.

Kristus ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28). Me kogeme Jumala kutset väga erinevalt: mõned selgelt ja tugevalt, teised aga pigem vaikse häälena südames, mis kutsub kuulatama ega sunni ennast peale. Sageli on nii, et me ei mõista Jumala kutse suurust ja väärtust headel aegadel, raskustes aga otsime abi ja pöördume vabatahtlikult Jumala poole, paludes temalt tuge. 

Olgu meie elus kerged või rasked ajad, alati on kasulik teada ja meeles pidada: jumalariigis on heaks tavaks, et kui kutsutakse, tuleb minna!

Tiina Janno