Jumalat usaldades teenima

Kolmainupühal toimus Ida-Harju praostkonna Juuru kirikus Kristjan Paju (38) diakoniks ordineerimine. Ordineeris peapiiskop Urmas Viilma, assisteerisid abipraost Tauno Kibur ja pastor loci Kalle Kõiv.

Ordinatsioonipäev oli päikeseküllane ja pidulik. Eriolukorrajärgses ajas oldi tänulikud ja rõõmsad, et lisaks organist Mari Põllule teenis muusikaliselt trompetil kaasa Kristjan Jalukse ja laulis Juuru Miikaeli koor. Lisaks eespool nimetatuile oli ametivendadega ühes reas ka assessor Ove Sander, kes pärast ordineeritava peetud jutlust ja diakoniametisse pühitsemist asetas Pajule üle õla diakonistoola.

Diakoniameti kandidaat Kristjan Paju jutlustas kirjakohale Koguja raamatust (Kg 8:16–17). Ta küsis, miks on inimesel elava Jumala juurde juhatava tee valimine ja selle läbi tõelise mõistmise leidmine nii raske. Sajandeid küsitud küsimusele ei püüdnud Paju leida mingit uut ja ainukordset lähenemist, vaid viitas talle omases kujundirikkas keeles, et ühes Jumalaga on võimalik mõistmatusest edasi minna, sündides elutuuma. 

Inimene saab vastu võtta vertikaalse kutse ja läbides patukahetsuse tee jõuda mõistmiseni südames. „Ainus selge vastus Koguja raamatu tänasele kirjakohale on Jeesus Kristus, kes tuli ja näitas oma elu ja surmaga, kuulutuse ja ülestõusmisega kõik ette … Tema on mõistmine ise, hoidkem Issanda ligi,“ oli Paju meelekindel.

Aastatepikkune kasvamine

Sel päeval kõlas mitmeid kordi ka Juuru koguduse kunagise õpetaja Jüri Bärgi (1940–1999) nimi. Põhjuseks, et Jüri Bärg oli see, kes Kristjani lapsepõlves koos teiste sõpradega kiriku juurde erinevaid töid tegema kutsus, emaga kasvanud poisile isalikku juhatust pakkus ja ka Jumalat tutvustas:

„Olime umbes kümneaastased. Tol ajal oli koguduse osadus tõesti käegakatsutav, siin käis palju inimesi, iga nurga peal tehti midagi. Jüril oli eriline karisma. Ka sõber Tauno Kiburiga sain siis tuttavaks. Jüri pani tööle ja andis töö eest vahel ka süüa. Vestlused ehk õhtused lauaringid olid kõige olulisemad. Kuulata teda oli suur võimalus. Nii see kirikusse sisse imbumine Jüri kutsel käis ja tema sellele tõuke andis,“ vaatas Kristjan Paju tagasi aastate taha.

Usulisele arengule andsid oma osa Pärnumaal kalurina töötatud kümme aastat, mil mere suurus ja ürgsus tegid Jumala peopesal oleku tunnetuse väga selgeks. Mõju on avaldanud ka reisid Taizé kloostrisse, Kreekasse ning lastekülas kasvatajana töötamine. Pärast seda, kui pea kuus aastat tagasi Kalle Kõiv sai Juuru pastoriks ja ei vajanud õpetajakorterit, on Kristjan elanud kogudusemajas, viimase aasta koos abikaasa ning pisipojaga, ja pidanud õpetaja Kiburi juurutatud laupäevaõhtuseid palvusi.

Leiba ei teeni, Jumalat küll

„Ehkki Kristjan on noor mees, elab ta väga tugevas vaimus ja minul on temalt palju õppida. Ta on loomult väga positiivne, helge ja mõistev. Harva kuuleb tema suust midagi negatiivset. Ta on oma elu Jumala kätte usaldanud. Olnud aastaid juhatuse liige ja aktiivne talgute korraldaja,“ jagab pastor loci Kalle Kõiv tänulikult, lisades, et koolis loodusainete õpetajana töötav mees diakonina palka saama ei hakka: 

„Leiba ta selle tööga ei teeni, aga Jumalat saab teenida küll.“ Diakon Paju täiendab tagasihoidlikult, et peab oma tugevuseks, et julgeb tunnistada oma nõrkusi: „See on asi, mis mind on aidanud. Mida rohkem end Jumalale avan, seda rohkem tunnen vabanemist, et mitte mina ei teeni, vaid kõik see antakse.“

Enne diakonipraktikat Juurus on Kristjan usuteaduse instituudi üliõpilasena olnud praktikal Rapla koguduses õpetaja Mihkel Kuke juhendamisel, tehes sõnateenistusi, piibli- ja leeritunde. Õpetaja Kõiv on rõõmus, et edaspidi saab diakon talle puhkust anda ja ka tema poolt hooldatavas Vahastu koguduses kaasa aidata.

Kätlin Liimets