Mälestuskilde käidud teelt

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1980ndatel aastatel

E.E.L.K. peapiiskop aastatel 1971–1990 Konrad Veem avaldas 1993 koos abikaasa Mariaga Stockholmis raamatu «Eesti kirik tunaeile eile täna», milles ta märgib, et «aastal 1943 oli kirikul 171 kogudust ja ametis oli 147 õpetajat. Tallinna konsistooriumi avaldatud «Evangeelse luterliku Kiriku Struktuur ja Ametiisikud», seisuga 15. september 1982 märgib, et EELK-s on tegevad 142 kogudust ja 106 õpetajat, emeeritused kaasaarvatud». Lisaks oli õpetajatel hooldada 12 palvemaja.
15 aastat pärast seda, kui EELK kirikukogu oli 1967. aastal vastu võtnud otsuse naiste ordineerimise kohta, teenis kirikus neli naisvaimulikku: Laine Villenthal, Linda Maior, Vivian Raudsepp ja Reet Mägedi. 1982. aastal lisandusid neile Juta Siirak ning 23aastaseks saanud Margit Nirgi. Mälestusi noorusajast jagama palusin ma tema.
Koha üle ei kaubeldud  
Õpetaja Margit Nirgi meenutab, et ta määrati pärast ordinatsiooni 11. juulil 1982 vikaariks ning oli kaks nädalat Põlvas ja seitse kuud Räpinas. Siis määrati ta natukeseks ajaks Palamusele ja Laiusele, viimati mainitud kogudusse jäi ta aga 23 aastaks. Viimased kaks aastat on möödunud Haljala kogudust teenides.
Oma teenimisaastate kohta ütleb õpetaja Nirgi: «Oli väga raske, kogudused olid väga väikesed ja kirikud väga halvas seisukorras. Sain rõõmsa elamuse kirikuid remontides. Mulle tundub, et kirikute korrastamine on mu elu kiindumus. Nüüd on Haljalas remont, aga see pühakoda on ka kõige halvemas olukorras.»
Laiusel asus Margit Nirgi elama endisesse hobusetalli, kus talvehommikul kattis veeämbrit jääkirme. See oli toonane tegelikkus. «Peapiiskopiga ei kaubeldud ega vaieldud kohtade üle, mindi sinna, kuhu määrati. Meie põlvkond on veel niimoodi kasvatatud. Õpetajad elavad selliste elutingimuste juures küll vanaks, aga on sageli haiged.»
Rakvere tüdruk sattus Jõgevamaale tööle, kus oli raske kohaneda. Ent siiski hakkas ühel hetkel töökoht meeldima: «Tekkisid võimalused, meeskonnad, koguduseliikmed said tuttavamaks, koguduses oli haritlasi, vaimueliiti, kellega oli huvitav ka väljaspool tööküsimusi suhelda. Olid terve elu kogudusele truud olnud inimesed, kelle nimel oli väärtuslik vastu pidada.»
Margit Nirgi räägib, et ka sel aastal helistas talle ja soovis sünnipäeva puhul õnne üle 90 aasta vana kellalööja Helmi Saar, kes veel viie aasta eest tahtis üleval tornis kella lüüa ja pahandas, kui õpetaja selle ära keelas.
Ja ikkagi ütleb Margit, et ta ei juurdunud Laiusel. «Kohanemine võttis neli aastat, olen nii paikne, oma «krunt» on ka Rakveres Tõrma surnuaias. Mul oli Laiusel väga ilus periood. Viimaks elasin kirikumõisas, aga see ei kaalunud üles kodu. Kui keegi ütleks, et võiksin elada itaalia aadliku perekonnas, siis peaksin kümme päeva vastu, aga mitte rohkem. Tulin koju, Rakverre. Haljala on siit vaid 10 km kaugusel.»
Eeskujude toel
Oma ameti seisukohast hindab Margit kaheksakümnendaid aastaid väärtuslikeks, sest «elasid ja töötasid veel endised Tartu ülikooli kasvandikud – kirikuõpetajad». Oma hingekarjast Jaan Varikut hindab Margit vaimuliku ameti sümboliks – ta oli erakordselt täpne ja aus inimene.
Laiusel tol hetkel eriti hästi ei läinud, sest õpetajad vahetusid sageli. Õpetaja Nirgi tulek ja jäämine Laiusele tagas stabiilsuse. Siin oli koguduse hingekirjas ka ajalooprofessor Sulev Vahtre, kelle isagi oli olnud koguduse nõukogu liige. Õpetaja Nirgi meenutab suure tänutundega hiljuti manalateele läinud professorit.
«Tänu Vahtre kaasabile hakkasid Laiusel toimuma ajalookonverentsid, mis said alguse Johan Kõpu mälestuspäeva tähistamisest. Professor Vahtre oli koguduse juhatuse liige ja osales kirikukogu töös. Tal oli koguduses ja kihelkonnas suur autoriteet, ja ta oli alati nõus üritustest osa võtma nii kaua, kuni jaksas,» tunnustab Margit.
Asi edenes niikaugele, et Tartu ülikooli õppejõudude kõrval esitasid Laiuse pastoraadis ettekandeid välismaa õppejõud. Konverentsid seoti erinevate tähtpäevadega, koguduse tegevusega ühines hulk üliõpilasi. Koos ajalooteaduskonna üliõpilastega taaselustati ajaloolised lumelahingud Laiuse lossi varemetes Karl XII stiilis. Üritust toetas ka prof Helmut Piirimäe.
Õpetaja Nirgi meenutab lugupidamisega prof Hugo Lepnurme ja maestro Rolf Uusvälja, kes vaid bussisõidu raha eest kirikutes kontserte andsid. Suuremad üritused korraldatigi Laiusel nii, et enne oli konverents ja õhtul kontsert. Sageli esitati eesti heliloojate loomingut.
Kirjanduse- ja ajaloohuvi sai Margit Nirgi kodust kaasa: lapsena armastas ta lakkamatult kuulata Kalevipoja lugusid. Kodus õpetati teda raamatuid austama. «Ilma raamatuteta ma ei saa elada, ilma telekata võin olla, mõnda aega ilma inimesteta, aga raamat tekitab minus turvatunde,» kinnitab Margit.
Igapäevane töö
«Alguses, kui Usuteaduse Instituudis õppima hakkasin, mõtlesin, et saaks ainult kirikus teenida. Tollal ma ei teadnudki, et naisi ordineeritakse. Kui saaks kas või kirikut koristada, unistasin keskkooli lõpus. See tundus nii suur asi, kui sind lastakse kirikusse midagi tegema. Ja koristada olen ma saanud – see unistus on täitunud,» naerab Margit Nirgi.
Üks suur unistus on Margit Nirgil veel täide läinud: Laiuse ja nüüd Haljala kirik sai juurde teise oreli. Muusikatöö koha pealt tõstab Margit Nirgi esile häid organiste, eriti kõige kauem temaga koos töötanud Liisa Ukrainskit, kes on väga võimekas muusik.
Kogudused olid väiksed ja raha kirikumuusikute palkamiseks nappis ning Laiusel oma kirikukoor puudus, seepärast laulis jumalateenistustel kohalik naiskoor. Ise kuus ja pool aastat organistina töötanud Margit ei ole Liisa Ukrainski ja praeguse organisti Ahti Bachblumi kiitmisega kitsi.
Nõukogude ajal ei tohtinud koguduses laste- ja noortetööd teha, küll aga võis pidada piibli- ja palvetunde. Sinna siis noored kogunesidki. Luua tehnikumi õpilased hilisema kirikuõpetaja Erki Tamme usu-julgel organiseerimisel olid Palamuse kirikus iganädalased palvustest osavõtjad. Karistuseks visati osa poisse komsomolist välja, mispeale poisid särasid võidurõõmust.
Kui tavaliselt võttis pühapäevadel jumalateenistustest osa vähe rahvast – koguduses oli alla 150 liikme –, siis jõuluõhtuti oli Laiusel kaks teenistust. Üldse on õpetaja Nirgil olnud jõulude ajal 4–5 teenistust päevas. Lummav oli jõuluõhtu teenistus kell 9 õhtul Oettingenide kabelis Kuremaal. «Selline koormus vajas head füüsilist jõudu, praegu enam nii ei jaksa,» tunnistab Margit Nirgi.
Kui 1984 Palamusel koguduse 650. aastapäeva tähistati, saabus külla peapiiskop Edgar Hark, keda Margit Nirgi väga austas. Aga peapiiskopi märkustest ei saanud alati täpselt aru, olid need tõsiselt või nalja pärast öeldud.
Kord polnud Margitil anda peapiiskopile Palamuse kiriku käärkambris klaasi vett. Hark öelnud siis, et õpetajal peab alati käepärast olema vesi, südametilgad ja validool juhuks, kui kellelgi kirikus halb hakkab. Öeldud oli see naljaga, aga noore õpetaja ehmatas ära. Õpetaja sõbrad aasivad tänaseni, kui külla tulevad ja kohe klaasikese vett ning võimalusel südametilku küsivad.
Ka peapiiskopid Kuno Pajula ja Jaan Kiivit jun on mitu korda käinud koguduste erinevatel tähtpäevadel. Kõige erilisem oli aga E.E.L.K. peapiiskopi Udo Petersoo käik Laiusele, kui nad Margit Nirgiga käisid Sadalas vana juhatuse esimehe juures lõunasöögil. Petersool oli kohtumisest hea meel ja eriti võõrustajatel, kes mäletasid veel peapiiskopi kooliõpetajast ema.
Heal meelel meenutab Margit Nirgi tollast Tartu praosti Harald Tammurit, saksa koonduslaagrist ja Siberi vangilaagrist tagasi tulnud erakordset inimest.
Litsentsi ei küsitud
Margit Nirgi õppis kirikuid remontides ja töömeeste taga «nuhkides» põhimõtteliselt selgeks kõik seal teostatud suuremad tööprotsessid. Ta meenutab, et kui Olev Maas muinsuskaitsest käis Palamuse kirikut üle vaatamas, «seisis kiriku põrand ainult vaimustusest omal kohal, ühtegi tala enam all ei olnud».
Tookord polnud võimalik laia põrandalauda saada, põrand ehitati kitsast lauast. Materjali saadi Kevade kolhoosist. Koos koguduseliikmetega värvis õpetaja ka kiriku pingistiku. Tol ajal «litsentsi ei küsitud ja pärast maha ka ei lastud», restauraatorid aitasid ja andsid nõu hea meelega. Suurim abi oli riigi rahalisest toetusest.
«Mõni aasta «poistekoolis» andis mulle tugeva kogemuse ja praktika ning suhtlemisoskuse igal rindel,» ütleb Margit.  
Kirikuid remonditi muidugi ka mujal Eestis. 1980ndatel tekkis mõte teha suletud Pühalepa kirikust, mille sisustus oli lõhutud, kontserdisaal. 1986. aastal määrati Pühalepa koguduse õpetajaks Jaanus Jalakas. 1988 oli kirikus tulekahju, kirik pühitseti 22. juunil 1993.
Aasta 1988 märgib ka ehitustööde algust Tartus: Poola firma PKZ hakkas restaureerima Jaani kirikut.
Kirju elu
Oma osa õpetajakutseks valmistumisel oli tol ajal «loengutel», mida peeti Tallinnas Moskva kohvikus. Sinna kogunesid noored õpetajad, et arutada oma töö praktilisi kogemusi, kuidas ühes või teises täbaras olukorras toime tulla. See oli lõbus seltskond, kes lisaks arutelule kirikuelu üle armastas muljeid vahetada teemal, kuidas nalja saada «koputajatega».
«Eks igaühel meist oli kusagil keegi, minul suisa 30 m kaugusel kirikuuksest. Tavaliselt kehtis tõsiasi: kes tubli, see alati tubli! Paljud neist jäid kirikule jätkuvalt «truuks», hiljem vaprust üles näidates aktiivses koguduseelus,» meenutab Margit.
Mida tulev elu pakkuma hakkab, ei osanud veel keegi aimata. Ent NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Leonid Iljitš Breþnevi surm 10. novembril 1982 ei kurvastanud vist ühtegi eestlast. Inimesed, kes kuulsid, et kadunukest kõigis kirikutes käsu kohaselt mälestati, kippusid muigama.
Suhtumine kirikusse oli kahesugune: oli austust kiriku ja selle õpetajate vastu, aga samamoodi ka kõõrdivaatamist ja hoolimatust. Margit Nirgi Laiuse- ja Palamuse-perioodil murti nendesse kirikutesse sisse 17 korral.  
1986 Otepääl kogudust teenima asunud Jüri Stepanov on meenutanud, et pidi tõestama, «et oskab vaimsuse lõhna levitada linnas, kus üle üheksakümne protsendi matustest olid ilmalikud, kõnelejateks koolidirektor, partorg ja täitevkomitee esimees; kus kiiremas korras vajas väljavahetamist nii kiriku katus kui tornikiiver; kus orel oli mängukõlbmatu, altarimaal nugadega läbi torgitud ning võssakasvanud kirikumäe lõunanõlval jorisesid «parmud». Tööd oli kõikjal palju.
Elu muutus aktiivsemaks
1980ndate aastate teise poolde jäävad ka esimesed väliskogudustega sõlmitud sõprussuhted, kui saadi ka ise hakata riigist välja sõitma. Varem olid külaskäigud olnud ühepoolsed. Üks esimesi kahe koguduse vahel sõlmitud sõpruskoguduste lepinguid on tehtud 1985 Viljandi Pauluse ja Soome Paraiste koguduse vahel.
Sõprus Tallinna Püha Vaimu ja Soome Ylöjärvi koguduse vahel ulatub tagasi aastasse 1974, kui kohtusid Jaan Kiivit jun ja Antero Honkkila ning isiklikest sõprussuhetest kasvas välja püsiv sõprus kahe koguduse vahel.
Sõprussidemete kaudu jõudis Eestisse ka teave Prantsusmaal tegutsevast Taizé vennaskonnast, kes mõningates ringkondades oli väidetavalt tuntud juba 1970ndatel aastatel. Kaudsed kontaktid kloostriga loodi tänu Soome Taizé-aktivistidele.
1980. aastate lõpus muutus riigi usupoliitika liberaalsemaks: loobuti kiriku tegevust reguleerinud piirangutest, tänu millele muutus elu aktiivsemaks ja hakkas peagi hõlmama muu hulgas laste ja noortega tehtavat tööd, diakooniatööd ning teavitustegevust.
Aktuaalseks muutus kirikuõpetajakoolituse uuendamine ja uute töövaldkondade arendamine. Aastatel 1980–1990 ordineeriti meie kirikus 30 vaimulikku, kellest osa on tänaseks emerituuris, osa aga lahkunud igavikku.
Kümnendi lõpus sai uueks märksõnaks suhtlus luterliku, apostliku õigeusu, roomakatoliku, baptisti, metodisti ja adventkiriku vahel: 16. veebruaril 1989 asutati toonase metropoliit Aleksiuse eestvõttel Kuremäe kloostris kuue kiriku esindajate osavõtul Eesti Kirikute Nõukogu.

Rita Puidet

Ah et naine

Kunagi küsis üks härra minult, kas ma olen naisõpetaja. Ma siis vastasin, et ei ole. Peab ütlema, et minu kogudused on mind alati toetanud. Olen tähele pannud, et n-ö naisõpetajate küsimusega tegelesid küllaltki harimatud, vähese intelligentsiga ja elus mitte eriti kaugele jõudnud (arvatavasti ka naiste poolt ilmale toodud) kodanikud. Tavaliselt need, kes elus mitte millegagi ja mitte kunagi rahul ei olnud.
Ametivendade puhul, kes sel teemal iseäralikult arvamust avaldavad, tuleks probleemile vastust otsida vist nende lapsepõlvest ja imikueast.
Kuulsin Soome vendade kurtmist, nagu võtaks naised neilt töö ja leiva. No selle asemel võiksid nad naistest paremini tööd teha, mõtlen ma. Ja nii kohtadele valituks saada. Ei saa hakkama või?
Margit Nirgi,
Haljala koguduse õpetaja