Südame kõne Jumalaga

Inimestevahelises suhtluses kasutame kas teadlikult või alateadlikult mitmeid tasandeid, mis kõik on omal moel vajalikud. Formaalne suhtlus on pinnapealne, aga teatud olukordades vältimatu. Omaette oskus on kõnelda teistega maast ja ilmast endaga seotud teemasid vältides. Kui avaldame oma seisukohti ja teeme kriitikat, peab meil olema ka julgust kohata teiste reaktsiooni. Oma mõtete ja tunnete avaldamisest algab sügavam suhtlus, siis vajame usaldusväärset partnerit, kellele end avada, kellega südamest südamesse kõnelda.  

Ka suhtes Jumalaga on erinevaid tasandeid: formaalseid, filosoofilisi, kriitilisi ja hinnanguid andvaid, aga ka sooja ja usaldavat osadust. Küllap on igal tasandil oma aeg ja koht, aga nagu inimeste vahel ei suuda miski asendada lähedast ja usaldavat sidet, on inimese ja Jumala vahel asendamatuks sillaks palveside. Palve on südamest südamesse kõnelus Jumalaga, laiemalt on see inimese viis olla ja elada Jumala palge ees. See on sama loomulik ja vältimatu vaimulikule elule kui südamelöögid ja hingamine kehale. 

Palve on usu hingamine. Me kuuleme Jumala kõnet oma südames ja kogeme tema lähedalolu läbi Püha Vaimu. Lähedaste ja usalduslike suhete loomine ja hoidmine ei ole kerge – oleme patust rikutud ja see peegeldub ka meie suhetes. Seepärast vajame iga päev südame kõnet oma Jumalaga, seisatumist tema uuriva ja armastava pilgu ees, mis julgustab elama leplikult ja kooskõlas tema tahtega.

Tiina Janno