Täiesti tavaline ja siiski nii eriline

Minu ema on emaks viiele lapsele ja vanaemaks 14 lapselapsele. Ta on aidanud kasvada ja suureks saada veel viiel keerulistes oludes kasvanud lapsel. 

Nüüd on ka minul au ja eesõigus kanda ema tiitlit. See teeb tänulikuks ja aukartlikuks, aga ka üllatab. Vahel ei suuda uskuda, et olen selles ülesandes juba 16 aastat. 

Mäletan hetke, kui muutus kõik – sain sülle ühe imearmsa ja lõhnava pambu. Akna taga jäi kogu maailm seisma. Ei olnud muud – vaid see pisike ja mina. Hoidsin teda süles, nuusutasin, vaatasin ta silmi ja mõtlesin, et ahah, siin sa siis nüüd oled ja mis sellest kõigest nüüd saab. Selline irreaalne hetk, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada. 

Ja siis tuli tunne. Mina olen. Ema. Ja kogu see maailma rikkus on hetkel mu süles. See on meeletu õnnetunne, aga ka paanika – appikene, mina ja ema! Nalja teete või? Ma ei saa sellise vastutusega hakkama.

Taban end ikka ja jälle mõtlemast, et küll on hea, et Jumal on loonud me ajud selliselt, et kogu aeg ei mõtle vastutuse suurusele ega esita endale küsimust, kas ma olen piisavalt hea. Meile on antud õnneks võime lubada endale ka veidi muid mõtteid. Aga tõesti veidi, sest emaks olemine tähendab minu jaoks lisaks oma elu täisajaga elamisele ka kolme lapse elu täisajaga elamist. Vähemalt mingi aeg. Mida vanemaks nad saavad, seda vähemaks seda jääb ning „pael“, millega nad justkui on ema külge seotud, venib pikemaks.  

Võtkem näiteks hambavalu. Kui mõni mu sõbranna kurdab, et hammas valutab, siis kuulan ta ära, lohutan ja võib-olla helistan järgmisel päeval. Aga ma ei mõtle sellele kogu aeg. Kui aga lapsel on hambavalu, siis käin ringi, nagu oleks endal just tarkusehammas välja tõmmatud. Pole võimalik mõelda muust! 

Või kui lapsel on koolis suurem kontrolltöö tulemas, ikka mõtlen ja muretsen. Isegi kui ma tean, et ta saab hakkama. Vahel on tunne, et huvitav, kas emadel on rohkem tunde ööpäevas või on nende ajud võimelised rohkem ja kiiremini asju läbi mõtlema ja tunnetama. Kuidas muidu oleks kõik see võimalik?

On huvitav jälgida, millised isiksused kodus kasvavad. Justkui samast puust, aga nii erinevad. Ühel on vaja pikalt ette teada, millal ja kuhu minnakse, teine soovib spontaanselt otsust vastu võttes kasvõi ümbermaailmareisile minna. Üks planeerib ja ajastab ning toimetab oma asju nimekirjade, kalendrite ja päevaplaanide järgi. Teine vaatab, ah, tähtaeg ülehomme, milleks täna sellega tegelda! 

Ja kolmas teab oma positsiooni: mina olen hetkel siin maailma naba ja palun tehtagu, teenindatagu, oldagu! Ise vaatab oma imenunnu ja armsa näokesega otsa, põskedes krutskit täis naerulohud. Kuidas sa saad end siis maksma panna? Isegi kui oled juba aasta aega öösiti iga 45 minuti tagant ärganud ning unevõlg on selline, et magama võid jääda kasvõi pudrukausi taga. 

Kuidas seda kaadervärki toimima panna nii, et kõigil oleks hea? Käesolev, tahtmatult peale surutud erakordne aeg on andnud selleks tõeliselt hea võimaluse ja samas arusaamise – ma ikka polegi ideaalne. 

Tegelikult saabus las-minna-tunne juba vahetult pärast pesamuna sündi. Sain aru, et mul võivad ju olla mingid ideaalid – et maja on konstantselt puhas ning keegi tolmurullidele nimesid ei pane, sest neid lihtsalt pole! Kõik istuvad kindlatel kellaaegadel söögilaua ümber, keegi ei pudista midagi maha ja nad viivad alati kõik oma mustad nõud kööki. Kõik teavad, kus on mustapesukorv, kõik on üksteisega kogu aeg sõbralikud, koolitööd tehakse ära minuti pealt, kõik tahavad rõõmuga väikest õde hoida, kui emmel on vaja tööd teha. Maasikad ja herned kasvavad ideaalselt kastides, värsked lilled on kogu aeg vaasis jne.

Ma ei püüdle enam ammu aasta ema tiitlile (mitte et ma kunagi oleks midagigi selle tarbeks teadlikult teinud) ja luban endale olla just selline aasta ema, nagu ma olen. Oma lastele. See on see kõige parem tiitel üldse! 

Olen tänulik, et mu lapsed ja armas abikaasa lubavad mul olla just selline ema, nagu olen. Vigadega. Vahel väga laisk ja mugav, mis annab samas kõigile võimaluse jalad seinale panna ja tolmurulle eemale puhuda või tundide viisi televiisori ees vedeleda. 

Siis jälle närviajavalt tööd rabav, nõudlik, koolidirektori mõõtmetes õpetaja, koristusbrigaadi ülem, peakokk, kes nõuab vastuvaidlematult abikokkade abi jne. Ja siis tuleb mõni neist kallistama. Ka teismeline … 

Seega – ei midagi erilist. Täiesti tavaline ja siiski nii eriline. Aasta ema. See üks ja ainuke. Oma lastele.  

Sigrid Põld

10. mail tähistame emadepäeva. 

Rohket õnnistust kõigile emadele!