Ingeri kiriku minevikust ja olevikust

I
2007. a sügisel ilmus Soome kirikulehe Kotimaa endise toimetaja Heikki Tervoneni sulest suureformaadiline raamat «Arvo Survon matkassa Viipurista Volgan matkaan» (367 lk), kus on esitatud küllaltki põhjalik ülevaade soome-ugri rahvaste ajaloost. Selles raamatus on kirjutatud ka nende rahvaste (mordvalased, marid, komid, udmurdid) keskel toimunud misjonitööst ning asutatud luterlikest kogudustest.
Käesolevas kirjutises on aga peamiselt juttu ingeri rahva saatusest ja kiriklikust elust nii minevikus kui käesoleval ajal.
1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahu põhjal läks Ingerimaa Rootsi riigi valdusesse, mille läänepoolses osas asutati Kosemkina, Kaprio, Novasolka ja teisi luteri kogudusi. Neis paikkondades elanud ingerlased ja ka osa vadjalasi, soovides säilitada oma senist ortodoksset usku, siirdusid Moskva lähistele Tveri kubermangu, kus nende järglasi leidub veel tänapäevalgi. Pärast Põhjasõda Uusikaupunki rahu põhjal 1721. a läks Ingerimaa Rootsi alluvusest taas Venemaa ja keiser Peeter Suure valdusesse.
19. sajandi algul Venemaa vabameelne keiser Aleksander I isegi toetas ingerlaste luterlike koguduste asutamist ning kirikute ehitamist. Samal ajal edenes ingeri rahva haridus ja kultuur. Koolid olid soomekeelsed ja kogudustele hakkas saabuma vaimulikke Soomest. Kolpinosse (Kolppana) asutati seminar, kus koolitati organiste ja kooliõpetajaid. Oktoobrirevolutsiooni ajaks elas Ingerimaal ligikaudu 140 000 ingerlast ning seal oli 32 luterlikku kogudust.
Nõukogude Liidu algusaastail ingerlaste elu üldiselt küll halvenes, aga kogudused said veel edasi tegutseda, kuid olukord muutus järsult seoses kolhooside tulekuga 1930. aastate algul. Soomekeelsed koolid likvideeriti ja koguduste tegevus järk-järgult lõpetati. Soomest tulnud kirikuõpetajad pöördusid tagasi kodumaale. Koguduste aktiivsed ingerlastest töötegijad arreteeriti ja hukati või saadeti Siberisse asumisele või vangilaagritesse.
Ingeri kiriku praost S. J. Laurikkala saadeti vahepeal samuti Soome, kuid Moskvas asuva Soome saadiku J. Paasikivi palve peale lubas Stalin tulla tal uuesti tagasi Nõukogude Liitu, kus ta seepeale teenis veel paaris Peterburi-lähedases ingeri koguduses, enne kui ta 1937. a lõplikult Nõukogude Liidust lahkuma sunniti. Aastail 1937–38 pidi Ingeri kirik taluma kõige raskemaid Nõukogude repressioone.
Sõja ajal 1943. a sügisel ja järgmise aasta algupoolel evakueerus sakslaste poolt okupeeritud aladelt Paldiski kaudu Soome 63 000 ingerlast, kuid pärast Nõukogude Liidu ja Soome vahelise Jätkusõja lõppu 19. septembril 1944 pidid nad vaherahu tingimuste kohaselt pöörduma tagasi Nõukogude Liitu. Nõnda saadeti 1944. aasta lõpul ja järgmise aasta algul 55 000 ingerlast peamiselt Jaroslavli, Pihkva ja Novgorodi oblasti näljakolhoosidesse, kust mitmel õnnestus põgeneda Eesti NSVsse.
Soome jäänud umbes 8000 ingerlasest rohkem kui pooled põgenesid Rootsi. Olgu veel mainitud, et Leningradi blokaadi ajal peamiselt 1942. a talvel saadeti sellest linnast rahvavaenlastena välja üle Laadoga järve jää rohkem kui 20 000 ingerlast, peamiselt asumisele või mehed vangilaagritesse.
Aga pärast sõda O. V. Kuusinen, olles Karjala Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, soovitas Stalinil – talle nii lähedasel isikul – saata Karjalasse ingerlasi ehitusmeesteks ning metsatöölisteks. Ja nõnda suunatigi Karjalasse Nõukogude Liidu eri paikkondadest umbes 25 000 ingerlast. Nende hulgas oli ka endisi Ingeri kiriku vaimulikke nagu Paavo Haimi ja Juhana Vaasseli, kes siis pidasid ingerlastele illegaalselt jumalateenistusi nii kodudes kui kalmistuil. Kahjuks kustus nende eluküünal mõne aasta pärast.
1950. aastate lõpul pidas õpetaja Voldemar Ilja ingerlastele jumalateenistusi Petseris ning Leningradi ja Pihkva ümbruses, ka Karjalas. Alates aastast 1961 hakkas õp Elmar Kull pidama regulaarselt soomekeelseid jumalateenistusi Narvas. Narvas sai konfirmeeritud ka praegune Ingeri piiskop Aarre Kuukauppi.
Järgnevalt esitan pärast aastakümneid taas ametlikult registreeritud esimese Petroskoi ingeri koguduse asutamisloo.
1958 käis peapiiskop Jaan Kiivit sen külastamas Petroskoi ingerisoomlasi. Ta andis neile nõu, kuidas tegutseda, et riigivõimude poolt saaks nende asutatav kogudus ametlikult registreeritud. Selleks oli vaja esitada avaldus Moskva usukultusnõukogule, samuti tuli koguda asutatava koguduse liikmeiks saavate inimeste allkirju.
Kõik sai peatselt nõnda tehtud, kuid möödus veel 12 aastat, enne kui toimus uue registreeritud koguduse esimene jumalateenistus. See oli 2. veebruaril 1970. Kirikuhooneks saadi linna servas metsa ääres olnud individuaalmaja, mille kirikusaaliks mõeldud ruumi pindala oli 54 m². Ja sinna pidi siis mahtuma rohkem kui 800 liikmega kogudus!
Kui Moskva usukultusnõukogule esitati järelepärimisi registreerimistunnistuse kättesaamise kohta, siis sealt kästi vaid oodata. Kui siis üks koguduse naisaktiviste Maria Kajava käis Petroskois linna täitevkomitees palumas infot registreerimistunnistuse saabumise kohta, selgus hoopis, et see dokument oli olnud juba üle poole aasta täitevkomitees kirjutuslaua sahtlis, kuid kogudusele polnud sellest teatatud.

Paul Saar 

(Järgneb.)