Kirikulehe ülesanne on sildade ehitamine

Eesti Kirik 30 – 4. märts 1990

EELK kirjastus- ja pressiosakonna ruumide õnnistamisest Tallinnas Lastekodu (praegu Magdaleena) tänavas 1988. aastal. Pildil peapiiskop Kuno Pajula (paremalt), Toomas Paul, Tiit Salumäe ja Tiit Pädam. 2 x EELK arhiiv

Vabadustuulte puhudes avanesid ka kirikule uued võimalused avalikus tegevuses. 1988. aastal asutas konsistoorium peapiiskop Kuna Pajula ettepanekul kirjastus- ja pressiosakonna, mille juhatajaks oli kuni 1996. aastani Tiit Salumäe.

Assessorina jätkas Tiit Salumäe 1994. aastast meediatöö ja kirjastustegevuse juhtimist ning on seda piiskopina teinud tänini.

Millisena mäletad aega 1980ndate lõpus, kui kirikuvalitsus otsustas Eesti Kiriku taasilmumise üle?
Tiit Salumäe: Töötasin EELK konsistooriumi raamatukogu juhatajana 1974–1988 ning kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana 1988–1996.
Meediamaastiku muutused said võimalikuks tänu Jumala tahtele, poliitiliste olude muutusele ja rahva plahvatuslikult tõusnud soovile vabaduse järele ning ka suurenenud huvi tõttu kiriku vastu.
Olen heitnud sellele ajale laiema pilgu kirjutises „Kiriku olemusse kuulub avalik tegevus“ (Usk vabadusse, Tallinn 2011). Kirjas konsistooriumile (18.04.1989) kirjutan: „Meie kiriku siiani ainsa häälekandja „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik“ (tegu on ajakirjaga, mis ilmus 1982–1992 üks kord aastas. – Toim.) kogu ilmumisperioodil on toimetuse töös ja ilmumislubade saamises raskusi olnud. Väljaanded on hilinenud ja algselt planeeritud nelja numbri asemel on tegelikult 1–2aastase hilinemisega ilmunud vaid üks. Kuna õpetaja Jaan Kiivit lahkus toimetaja kohalt ja uut toimetajat ei ole ikkagi leitud, on olukord selles osas ebarahuldav. 1988. a. väljaande toimetamise võttis enda peale ass. K. Kasemaa ja praegu on käsikiri praktiliselt valmimas. Edasise toimetamise osas on aga ettepanek, et kuulutada toimetaja ametikoht ringkirjas ja võimalikult ka Sirbis ja Vasaras vakantseks. Kuna aga on tekkinud vajadus EEL Kiriku uue häälekandja loomiseks, tuleks seda arvestada ka ajakirja edasist saatust käsitledes.“
Juba 27.06.1989 olen kirjutanud konsistooriumile järgmise taotluse, kus teen ettepaneku Eesti Raadios vaimulike saadete alustamiseks. Samas kirjas ütlen: „EELK Õpetajate Konverents veebruaris 1989. a. pidas vajalikuks kiriku häälekandja loomist. Palun EELK Konsistooriumil seda arvestades taotleda 1940. a. katkestatud EEL Kiriku häälekandja „Eesti Kirik“ ilmumise jätkamist nädalalehena, mille mahuks võiks olla 8 lk. (seega ajaleht „Kodumaa“) ja tiraažiks esialgselt 40 000 eks. „Eesti Kirik“ tuleks lülitada Ajakirjanduslevi kataloogidesse ja võimaldada tema tellimine kõigile soovijatele koju. Ajalehe toimetuses peaks olema vähemalt 5 palgalist isikut ja toimetusele tuleks muretseda vastavad ruumid. „Eesti Kiriku“ toimetaja koha täitmiseks panen ette korraldada konkurss, mis kuulutada välja keskajalehtedes „Sirp ja Vasar“ ning „Kodumaa“.“
Konsistooriumi otsusega nr 5 p 19 on kehtestatud järgmist: „Lugeda kiriku häälekandja loomine vajalikuks nädalalehena pealkirjaga „EESTI KIRIK“. Väljaandmisega seotud ettevalmistuse teostab abipraost T. Salumäe.“
Kirjutasin Eesti Kiriku teemal konsistooriumile ka 4.12.1989. Vastust konsistooriumi arhiivist ei leidnud.
Kiri ise oli järgmine: „Esitan mõned mõtted EELK häälikandja „Eesti Kirik“ osas. Pean siiski soovitavaks, et ajalehe vastutav toimetaja oleks kogemustega kirikuõpetaja ja kõigiti haritud teoloog. Selle isiku leidmiseks tuleks astuda samme Kirikuõpetajate Konverentsil, kes on ka antud idee algataja. Tegevtoimetaja aga võiks olla väljaõppinud ajakirjanik. Olen pidanud mõningaid konsultatsioone selles osas, aga midagi arvestatavat ei ole siiani leidnud. Ajalehe küsimus on nii mahukas, alates tehnilise ja varustuse poolega ja lõpetades sisulise kaaluga, et see väljub minu reaalsetest võimalustest. Niigi on uue lõiguna tulnud raadio ja televisiooni töö koordineerimine. Palun EELK Konsistooriumil seda arvestada ja määrata spetsiaalne isik tegelema ajalehe väljaandmisega.“

Kas kiriku oma ajalehe käivitamine sujus hästi või oli ka vastuhääli?
Otseseid vastuhääli ma ei mäleta. Konsistooriumi seisukohalt oli põhiline küsimus see, kes on rahastaja ja kust leida tegijad. Minu ülesanne oli täidetud – leht hakkas ilmuma.
Kirik tervikuna elas uuenduste tuultes. See, et ajakirjandus toob endaga kaasa ka pingeid, on teisalt paratamatu. Oli ka siis kaebusi kuni pressinõukoguni välja. Mäletan siiski, et nii kirikuvalitsus kui vaimulikkond nägi ajalehes uut võimalust ja üleskutset.

Milliseid eesmärke seati kirikus seoses Eesti Kiriku ilmumisega?
Algusest peale lähtusime kiriku põhiülesandest: Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. (Mt 28:19–20)
Tahan lihtsalt meelde tuletada mõnd alusdokumenti ja kirjutist.
EELK konsistooriumi täiskogu sõnastas 1. detsembril 1998 teksti: „Kiriku missioon ühiskonnas on öeldud: „Kirik on kutsutud ja seatud teenima inimest – nii igavest kui ajalikku, nii taevast kui maist silmas pidades. Seetõttu ei saa kirik olla ükskõikne ka rahva elukorralduse ja sotsiaalsete probleemide lahendamise suhtes. EELK-le kui vabale rahvakirikule on tema rajamisest alates rahva enda poolt delegeeritud vastutus ja ülesanne olla rahva vaimseks orientiiriks. Seda ülesannet tuleb EELK-l täita ka tänases uuenevas Eestis.““
EELK arengukava 2008–2017 kohaselt on kirikulehe strateegiline eesmärk järgmine: „Ajaleht Eesti Kirik on tugev ning kirikus ja ühiskonnas tunnustatud meediaväljaanne.“ Kirjutasin Eesti Kirikus märtsis 2011: „Kirikulehe ülesanne on sildade ehitamine, dialoogi võimaluse loomine. Mitmetes küsimustes on erinevatel ametikandjatel ja lehelugejatel oma hoiakud, kirikulehe lugejaskond on küllaltki lai.“

Kirikuvalitsus paikneb Tallinnas, aga Eesti Kiriku ilmumispaigaks valiti Tartu ja vastutavaks väljaandjaks Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets.
Minule oli konsistoorium pannud ülesandeks teha ettepanekuid Eesti Kiriku ilmumise korraldamiseks. Olin siis koormatud päris mitme ülesandega ja soovisin, et me ei magaks õiget aega maha ega jääks arengus seisma. Nägin Jumala juhtimist selles, et just vajalikul ajal, aastal 1989 asus Põltsamaa koguduse õpetaja ametisse õpetaja Joel Luhamets. Põltsamaa on Eesti ajakirjanduse sünnilinn ja suhteliselt Tartu lähedal.
On ka üks ajalooline seos. Teatavasti tuli eestikeelse ajakirjanduse rajanud nädalaleht „Lühhike öppetus“ trükipressi vahelt päevavalgele 1766. aasta novembris just Põltsamaa lähedal Kuningamäel.
Sirje Semm

Pildigalerii: