Poeetiline lugu igavikulises rütmis elavast kloostrist

Pimedate Ööde filmifestivalil oli Ukraina filmirežissööri Aleksandr Zaporoštšenko ja produtsent diakon Aleksandr Plõska poeetilise dokumentaalfilmi „Kus sa oled, Aadam?“ rahvusvaheline esilinastus.

Film pakub erakordse võimaluse piiluda väga suletud kloostririiki, munkade maailma, õigeusklike pühamast pühamasse paika – Athose mäele.
Athose poolsaar ja mägi seal asuvate kloostrite ja eraklatega moodustavad Kreeka erilise administratiivüksuse – isejuhitava, 20 õigeusu kloostrist koosneva kogukonna. Kloostrid on alates 1313. aastast Konstantinoopoli patriarhaadi otsese jurisdiktsiooni all. Athose mäele ei ole lubatud minna mitte ühelgi naisel. Ka mehi lubatakse sinna väga piiratud hulgal.
Film on ühe kloostri – Dohiari (Dochiariou) igavikulises rütmis kulgeva elu jäädvustus, filmitud nelja aasta jooksul. See on tegelikult ime ja erakordne usaldus, sest kloostrites kehtib kaamerakeeld. Film on meditatiivne, kaemuslik, poeetiline, aga ka humoorikas. Me näeme munki igapäevaselt toimetamas, vahel ka pidupäevameeleolus, näiteks ülestõusmispühadel. Kloostri juht Gregory on lihtne, aga mõtetelt sügav mees, kes oli filmimise ajal juba raskesti haige ning on nüüdseks taevastele radadele siirdunud.

Usaldus aja jooksul
Kuidas õnnestus kahel ukrainlasel võimatu – pääseda filmima kloostrielu? Aleksandr Plõska teenib juba 20 aastat õigeusu vaimulikuna Kiievis. Püha Athost on ta alates 2003. aastast korduvalt külastanud, veetes kloostris sageli kuid. Dohiari kloostri juhi Gregoryga tutvus ta 2005. aastal, järgmisel aastal oli seal juba pool aastat. See andis võimaluse kloostriellu süveneda. Sellest peale on Plõska regulaarselt igal aastal üle kolme kuu Athosel veetnud. „Ma sain seal omaks, mind hakati usaldama.“
Filmi idee tekkis Plõskal 2010. aastal, kui ta oli juba kordi külastanud kloostrit. Esialgu oli kloostri juht Gregory sellele vastu. Plõska sõnul otsustab iga klooster ise, kas lubada filmida.
2014. aastal jäi Gregory lõpuks nõusse. Plõska kutsus oma ammuse sõbra operaator Zaporoštšenko appi, sest tunnustas tema senist tööd kaameraga.

Paneb iseendasse vaatama
„Aleksandr filmis puhast tõde, selles filmis on kõik ehtne, ei ole ühtki lavastatud stseeni,“ selgitab Plõska. „Film on üles võetud seitsme lühema või pikema kloostrikülastusega nelja aasta jooksul.“ Zaporoštšenko lisab, et see on 80 tundi musta materjali, millest pandi kokku 80 minuti pikkune film. „Tahtsime edasi anda kloostrielu, selleks elasime ise munkadega nende elu igavikulises rütmis – töö, palvused, mis kestavad tunde, lühike uni ja lihtne toit.“
Plõska ütleb, et film pole mõeldud ainult usklikele. „Ei pea olema usklik, et mõista meie sõnumit. See on lugu, mis kutsub iseendasse vaatama. 21. sajandil on see suur proovikivi.“ Tallinnas näidati filmi kolmel täissaaliga seansil. Et autorid soovivad veel filmifestivalidel osaleda, siis seda filmi kinodes ega teleris veel ei näe. Kuid teema on ajatu ja loodetavasti juba aasta pärast saab selle väga huvitava filmiga tutvuda ka laiem avalikkus.
Tiiu Pikkur