Rändajana selles ilmas

Seda, kuidas õp Margit Nirgi ennast Laiuse pastoraadis pärast 14 Virumaal veedetud teenimisaastat on sisse seadnud ning kuidas kogudus oma kunagise vaimuliku vastu võttis, käis Eesti Kirik uurimas 7. novembril.

Lisaks Laiusele oli reisisihiks ka naaberkogudus Jõgeva.

Enne kasse oli hiirtel pidu
Paraaduksest sisenedes tunneme kohe, et oleme teretulnud. Et meid on oodatud juba mitu tundi. Küünlad on süüdatud, punapõsksed õunad vaagnale seatud ja köögist lähtuvad küpsetiste aroomid. Vastu rutanud pastor loci Margit Nirgi tutvustab oma tublisid abilisi, keda tal on õnnestunud enda sõnul „meelitada“ leherahvaga kohtuma hoolimata äripäevast.
Nendest, keda ta soovist tunnustada nimetab, siiski kõiki kohal pole: „Ebe Kattel, Merike Kirik, Jaanus Alandi, Meelis Kirik, Liisi Sokk, Tiia Sokk, Erki Jõgi ja Reet Surva on vabatahtlikud, kelleta poleks olnud mõeldav minu kolimine Laiuse pastoraati.“
Kunstimaitseliselt sisustatud, juba korda tehtud ruumides ringkäikul on raske uskuda, et veel mõne aja eestvalitses siin paras tohuvabohu. Vaid hiirtel oli siis pidu ja selle jälgi olnud ka mitmeid kuid peremeheta olnud majas näha. Näriliste pillerkaar lõppes, kui uue vaimuliku hiirekuningatest lemmikloomad Haljalast Laiusele jõudsid.
„Mind ei ole veel kunagi elus nii palju tervitamas käidud, see vastuvõtt on olnud lihtsalt fantastiline,“ räägib pastor Nirgi, silmis liigutust reetev helk. „Päeval võtsin külalisi vastu ja öösel tegime tööd,“ kirjeldab ta esimeste nädalate olu ja lisab muiates: „Pastoraadi koristamist nimetati projektiks.“
Oleme vahepeal istet võtnud salongi kaetud kohvilauas. Maitsekas ja maitsev on kõik, mis laual. Lahtise piruka retsept on Rootsist, aga hapukurgid on Ebe kokakunsti saavutus, selgitab perenaine, valades kohvi roosimustrilistesse portselantassidesse.
„Paljud olid kaotanud kontakti kogudusega ja nüüd tunnevad vajadust taas kirikuga liituda,“ tunnistab Ebe Kattel ning tema sõnu kinnitab innukalt Merike Kirik. Saavutusena nimetatakse, et maestro Hardo Kriisa taastas pastoraadi saali oreli. „Appi tulid need, kes pastoraadi eelmisel sajandil korda tegid; Mart Kirss, Ljudmilla Lissitsina ja Ants Lill. Ilma nendeta ma hakkama poleks saanud,“ räägib Nirgi. Ta tunnistab, et rahalise abi palumine on küll väga raske, aga hetkeseis Laiusel sunnib selleks. Ta tänab neid, kes on toetanud.
„Kiriku ja pastoraadi katused on avariiseisus,“ nimetab ta ja lisab: „Kui 14 aastat tagasi Laiuselt lahkusin, oli kogudusel mets, millega oleks olnud võimalik katuste renoveerimiseks omaosalus tasuda. Nüüd ei ole metsa ega katuseid.“ Kadunud asjade nimekirjas on ka alba, väga vana pitsiga kantslikate, maja …
Sellega seoses esineb Margit Nirgi „avaldusega“: „Minu veendumus on, et koguduse vara on üldkiriklik vara ning seetõttu vastutab kogudus oma vara hoides kiriku ees. Soovin, et loodaks praostkonna või kirikuvalitsuse juurde komisjon, kelle pädevuses on regulaarse järelevalve tegemine kiriku varadega ümberkäimise üle.“

Soov tänada toetajaid
„Mind on kõikidel aegadel aidatud,“ tunnistab Margit. Aastaid tegi Laiusel raamatupidamist armastustöö korras ülikooli majandusteaduskonnae õppejõud Milvi Ernits.
Oma ligi 25 aastat kestnud Laiuse teenimisest meenutab Margit tänumeeles oma lähedasi: „Toona polnud kombeks Jumala riigi heaks tehtava pärast pereliikmeid tänada, aga et sellest on palju aega möödas, on ehk sünnis mainida, et minu ema ja vanaema toetasid igakülgselt minu koguduse teenimist siin.“
Abi pastoraadile tuli Laiuse kunagise õpetaja Paul Roderich Bidderi (Laiusel 1877–1908) ja perekond von Oettingeni Laiuse kogudusega seotud liini järeltulijatelt. „Avaldan nüüd nende nimed, toona soovisid nad anonüümseks jääda,“ märgib Nirgi ja lisab: „Samuti kuulub minu eriline austus praost Burchard Liebergile (1914–2003), kes Laiuse koguduse toetuseks annetusi kogus ja kelle kingitud ametiristi mul on au kanda.“
Kõhkluse järel meenutab Nirgi ka inetut seika näidates kirja, mille ta titulaarpraost Liebergilt aasta enne viimase surma sai ja milles autor hoiatab ametivendade ahastuse eest, justnagu maksaks ta kõik Laiuse arved kinni.
„Laiuse on olnud ikka Tartu ülikooliga seotud,“ mõtiskleb ta, viidates selles seoses manalasse siirdunud prof Sulev Vahtret, kellega koos tehtud Johan Kõpu (1874–1970, Laiusel 1909–1922) konverentse meenutatakse tänini. Kõpu Rootsist tagasi toodud talaar on ülikooli muuseumis.
„Haljalas ei läinud halvasti, vastupidi, töö seal oli fantastiline ning mul on jäänud tugev side sealse kogudusega,“ vastab Margit Nirgi küsimusele, mis tõi ta Virumaalt Tartumaale. Põhjus oli halvenenud tervis, mis ei lubanud Haljalas võetud koormusega jätkata.
„Kohanemine on lai mõiste. Oleme siia maailma saadetud pisukeseks ajaks ning keegi ei tohiks kuhugi nii koduneda, et võiks Jumala loodud maailma enda omaks pidada,“ räägib õp Margit Nirgi Eesti Kiriku inimestele, kes teda Laiusele naasmise puhul õnnitlemas olid.
Liina Raudvassar

Pildigalerii: