Taevaisa hoidis ja kinkis superilma
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 19. oktoober 2005 Nr 43 /
5.–11. septembrini osales Narva
Aleksandri koguduse noortekoor Alfa & Omega Saksamaal Wolfenbüttelis laste-
ja noortekooride festivalil «Eurotreff 2005». Kaasas olid sõbrad Tartu Maarja
ja Pauluse koguduse kooridest.
«Lähme tagasi!» olid esimesed sõnad, mida
õpetaja Villu Jürjo kuulis äsja Saksamaalt saabunud koori Alfa & Omega
lauljate suust. Jah, tõepoolest, sellist vastuvõttu nagu noortele
koorilauljatele Saksamaal osaks langes, ei oodanud küll keegi.
Reisi eesmärgiks oli osaleda
rahvusvahelisel laste- ja noortekooride festivalil «Eurotreff 2005», mida
peetakse iga 2 aasta tagant
Braunschweigi ligidal asuvas väikelinnas nimega Wolfenbüttel. Kujutage
ette 700 noort üle kogu Euroopa: Saksamaalt, Portugalist, Poolast, Bulgaariast,
Valgevenest, Slovakkiast, Iisraelist, Gruusiast ning koguni 2 koori Eestist
(peale meie koori osales Tartu lastekoor Kurekell). Pange nad ühte suurde saali
ning lisage umbes teist samapalju publikut – niisugune rahvamass oli koos nii
festivali ava- kui ka lõppkontserdil.
Väikelinna meeleolud
Ja kujutage neid noori koos skandeerimas,
kaanonit laulmas, lainetamas ja aplodeerimas – sellist fiilingut võib tunda
vaid Wolfenbüttelis. Ühised töörühmad koos laste- ja noortekooridega Berliinist
Hellersdorfist ning Portugalist, dässlaulu tehnika harjutamine koos dirigent
Linus Kasteniga, tohutult soe ja südamlik vastuvõtt Saksa perede poolt, kes
meid majutasid – kõigest kogetust saab rääkida vaid ülivõrdes. Isegi ilmataat
pingutas seekord eriliselt – justkui meie jaoks oli tal varutud 28kraadised
päikeselised superilmad, mis olid ka sakslaste endi jaoks ebatavaliselt soojad.
Sakslastele tundus kõige enam imponeerivat
see, et piiriäärses linnas, kus on vaid 4% eestlasi, on koor, kes hoiab alal ja
edendab oma laulukultuuri. Seda räägiti enne ja pärast iga meie esinemist.
Võib-olla oli ka see üks faktoreid, miks meie koor 70 hulgast festivali jaoks
välja valiti (loomulikult laulukvaliteedi kõrval, sest kandideerimiseks tuli
saata CD ja pilt).
Rahvariiete kütkes
Ise rõhutasime me enne esinemist alati, et
oleme kirikukoor, mida võis aimata ka meie koorisärkidelt, kus koguduse vapp –
Alfa & Omega, peal on. Rahvariiete
kandmine oli teine ebatavaline nähtus teiste Euroopa kooride hulgas, tihti
imestati ja küsiti, milleks me neid vajame. Ja kui me vastasime, et eelkõige
laulupidudel käimiseks, siis küsiti, et kas teil need siis veel toimuvad?
Ega nad ei kujuta tõesti ette, mida üks
Eesti laulupidu tähendab. Ja seletada on seda praktiliselt võimatu, seda peab
ikka ise nägema. Kontsertidel esitasime tihti lauldes ja tantsides «Tuljakut»,
ühte laulupidude raudvara, ja see meeldis kõigile üliväga.
8 sealoldud päeva jooksul esinesime 9
korral: ava- ja lõppkontserdil, Wolfsburgi ja Dettumi kirikutes, kaubamajas,
tänavatel, Berliinis Hellersdorfi raekojas ja Dettumi algkoolis.
Koolikontserdil ei tahtnud lapsed meid
lavalt ära lasta, skandeeriti «Supercool» – ei, mitte klassikaliste laulude
peale, vaid et nendega koos saksa keeles laulsime ja laulu «Kui sul tuju hea»
ajal koos lastega plaksutasime-nipsutasime-trampisime. Eriliselt meeldisid
sakslastele kõigil kontsertidel eesti vaimulikud rahvalaulud, ehk oma
meloodilisuse tõttu.
Väga tore oli ka teisi koore esinemas kuulda.
Meie lemmikuteks said Valgevene koor Fonte Serena, kes esines ainult vaimuliku
kavaga, imeliste häältega noormehed Gruusia poistekoorist Martve, Portugali
noortekoor Vox Laci ja Hellersdorfi laste- ja noortekoor.
Hämmastav külalislahkus
Eks reisil olles kogeb tegelikult paljusid
asju, ühed jäävad rohkem meelde, teised vähem, kuid üks, mis kõigile kindlasti
meelde jäi ja hämmastas, oli sakslaste külalislahkus. Majutati meid peredesse
ning kohale jõudes anti kõigile koduvõtmed kohe enda kätte.
Igal hommikul ja õhtul olid lauad
rikkalikult kaetud, tunti huvi meie keele, kultuuri ja elu-olu vastu. Käidi
meid kõigil kontsertidel kuulamas, pesti meie lauljate särke ja anti koduteele
head-paremat kaasa. Selles peitubki kristlik
mõttelaad, mis Saksamaal veel toimib igapäevases suhtluses ja kultuuris.
Asju, mis hämmastasid, oli muidugi veelgi –
näiteks see, et kõrgete kontsadega kingadega ei tohi Saksamaal autorooli
istuda, et Dettumis ütlesid kõik kõigile tere, olgu mootorrattalt või eemalt
aiast, et külad olid ääretult puhtad, et inimesed igal pool naeratasid, et kõik
tundsid täpselt kella ja kuhugi ei hilinetud. Igal juhul soovitame kõigile –
minge Saksamaale!
Tuuliki Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse koorijuht