Terves kehas terve vaim

Kirikumuusikud pidasid läinud nädalal konverentsi Viimsi spaas.

Tunnistan kohe alustuseks, et konverentsi korralduslik tase oli kõrgele tõstetud. Kirikumuusika liidu juhatuse esimees Tuuliki Jürjo sõnas, et teda oli lõputu külmetamine ära tüüdanud ja seepärast otsustati seekord sooja minna. Toetust konverentsi korraldamiseks saadi konsistooriumi eelarvest, Saksa kirikumuusikute ühenduselt, kultuurkapitalilt ja osa kulust kattis osalustasu.
Selles elus on ikka nii, et ise tuleb enda eest hoolitseda ja mitte loota teistele. Seepärast oli konverentsi kavas paljuski mõeldud just muusikute heaolule. Oli see siis kohast ja päevakavast tingitud, aga sel aastal oli konverentsil omajagu esmakordselt osalejaid.

Laulust nii ja teisiti
Muidugi ei saa ühel konverentsil mööda tõsistest teemadest ja nii tegi lauluraamatukomisjoni esimees assessor Marko Tiitus ülevaate tööst uue lauluraamatuga. Märtsis valmis lauluraamatu kontseptsiooni kavand ja täiendatud kujul esitatakse see novembris kirikukogule kinnitamiseks. Eesmärgiks on, et uues lauluraamatus oleks 900 laulu, neist 500 uut. Uusi laule võib saatma hakata aadressil laulud@eelk.ee. Eriti oodatud on need laulud, mida juba lauldakse, aga mida praeguses lauluraamatus veel pole, täpsustas Tiitus.
Kuna võib öelda, et seda konverentsi saatis pidev naer, siis olgu siin toodud üks tore tähelepanek Saaremaalt. „Kui üks külanaine teeb laulu ja see pannakse raamatusse, on väga uhke tunne,“ naljatas Ülle Rein­soo.
Kuidas aga üht või teist laulu järgmisel aastal 3.–5.juulil Viljandis toimuval kirikupäeval ja vaimulikul laulupeol „Rõõm üle maa“ dirigeerima peaks, õpetas Heli Jürgenson. Paljudes tekitab kindlasti segadust, kui ma ütlen, et ühe märksõnana kõlas õpetust alustades „sült“. Aga käte vaba (sültjas) hoid on dirigentidele väga oluline, et säästa oma käsi väsimuse eest. Tuleb tunnistada, et pärast kahetunnist koorijuhtidele mõeldud töötuba oli järgmisel päeval minu biitseps küll valulik.
Kogenud koorijuhtidele kõlas aga järgmisi õpetussõnu: annate korraks lõtku ja kohe väljapidi kerge põrge; väike sõrmeotsa löök, ei tee siit valssi; käed natuke lendlevad ja lendlevad ja siis on pidur. „Kehamälusse tuleb treenida taktimõõdud,“ oli Heli Jürgensoni soovitus.
Samal ajal tutvusid aga organistid Viimsi kiriku oreliga, erinevate koraalimängu võimaluste ja koraaliprelüüdide improvisatsiooniga. Töötuba juhendasid Hille Poroson, Kristel Aer ja Tuuliki Jürjo ning seegi töötuba oli osalejate sõnul huvitav.

Pingega toimetulek
Stressist ehk pingest rääkides tegi muusikutele suurepärase naeruteraapia Toivo Niiberg. Ta sõnas, et läbipõlemist on lihtne saavutada, ent stressi ei pea kartma, sest pinge on elu osa. „Stress aitab ellu jääda, väljakutseid vastu võtta, rohkem pingutada, motiveerida ja areneda,“ ütles koolitaja. Kõik on vaid kinni meie kahe kõrva vahel. Õnnelik on see inimene, kes endaga hästi läbi saab.
Hea nõuanne kõigile on: ära vihasta, vaid imesta. Enda säästmiseks võiks meeles pidada, et üks kõva vihastamine vähendab eluiga kaks nädalat, viis minutit naeru aga lisab elupäevadele ühe nädala juurde. Tegu oli suurepärase loengupidajaga, kes on ka teoloogiat õppinud, ja arvestades, kui palju ta kuulajaid üle tunni kestnud koolitusega naerutas, sai elupäevadele tublisti lisa.
Paratamatult ei kogune tööpinged ainult kahe kõrva, vaid ka õlgade vahele. See on füsioloogiline pinge ja õpetust sellest vabanemiseks jagas füsioterapeut Svea Miller. Kui salvid annavad valutavale õlevöötmele ajutist leevendust, siis kepikõnd, käte ja õlavöötme liigutamine, erinevad harjutused tekitavad vere juurdevoolu ja aitavad valu ära hoida.
Palju põnevust ja nalja pakkusid kaks treeningtundi: suppamine ja body balance. Mõlemad võõrad terminid ja pakkusid avastamisrõõmu. Iga konverentsil osaleja sai liituda kas ühe või teise rühmaga. Treeningust lõbustatud, näitas Aivi Otsnik hiljem, kuidas tuli ennast treeningu käigus kõveraks väänata. Suppamas käinud olid samuti lustlikud, sest katsu sa võimelda vee peal kõikuval matil. Kui trenni alguses tundus see ilmvõimatu, siis trenni edenedes suurenes oskus ja enesekindlus.
Koju mindi kõrgendatud meeleolus ja puhanuna. Ainet, mille üle mõelda, pakkus aga ka Kalle Kadaka film „Oreliga“ Roman Toist ja Toronto Vana-Andrese kiriku orelist, mida laupäeva õhtul süvenenult üheskoos vaadati.
Rita Puidet

Pildigalerii: