Kevadel läheme hulluks

Valminud on uuring «Tartu mitteformaalsed grupid noorte endi tõlgendusel».
Programmi Euroopa Noored toetusel organiseeritud uurimuse algatajateks ja läbiviijateks oli grupp noorsootöötajaid, kes soovisid mõista Tartus aset leidnud noortegruppide kokkupõrgete tagamaid ning noortegruppide toimimise aluseid.
Grupp on oluline
Mitteformaalse noortegrupi all mõisteti 13–26aastastest noortest koosnevat gruppi, kes veedab ühiselt aega väljaspool formaalseid institutsioone.
juuli- ja augustikuu jooksul külastati kohti, kus noored armastavad koos olla, ning kaardistati mitteformaalsed noortegrupid: millised on neid ühendavad tunnused ja mis eristab neid teistest gruppidest. Hinnangu aluseks olid noorte endi arvamused.
Tartus eristati uurimuse andmetel 11 noortegrupi tegutsemist ja suhtlust teiste gruppidega.
Näiteks selgus, et üks Tartu tuntumaid geograafiliselt määratletud mitteformaalseid noortegruppe on nn zavoodikad, kes veedavad nädalas nii 5–6 õhtut oma lemmikpubis Zavood. Mõnikord ka mujal, kus ei kulu palju raha või kus istuda saab lausa niisama. Grupi liikmete jaoks on väga oluline seltskonnas olelemine. Vastajate sõnul suurt midagi koos ei tehta – «niisama hängitakse», «libistatakse õlut või peeti» ja «tinistatakse kitarri».
Värvikad enamused
Olulise tähtsusega grupp Tartu tänavapildis on nn ossid ehk rullnokad, keda võib hõlpsalt ära tunda tuunitud BMWde järgi. Osside jaoks on sõidukid sotsiaalse suhtlemise tähendusega ja väga oluline vahend vastassugupoolele meeldimiseks: «..siis käime 14aastaseid vaatamas linna peal, või 15aastaseid. See on traditsioon. Sõidame ja vaatame, äkki näkkab midagi.»
Ossidega sarnane grupp on nn tibid, keda iseloomustab kõrge enesehinnang, mis väljendub teisi halvustavas üleolekus, sagedases poodlemises ja klubides käimises. Oluline on suhtlus meestegruppidega. «Me oleme kõige ilusamad, targemad ja tublimad,» ütlesid kaks küsitletut. Kolmas lisas, et ollakse soliidsemad.
Intervjuudest selgus, et grupi liikmed on kursis moega ning kaasaegse slängisõnavaraga. Kõik tibide grupi liikmed käisid aksessuaaride jaoks vajaliku raha teenimiseks tööl.
Kui ossidel kulub suur osa rahast autode tuunimisele, siis tibidel riietele, meigile jms. Nädalavahetusel, mis algab sageli juba neljapäeval, käivad nad klubides pidutsemas.
Populaarne Pirogovi plats
Kuigi Pirogovi plats on tõeline Tartu mitteformaalsete noortegruppide meka, ei leia sealt osse ega tibisid. Pigem neile vastanduvaid gruppe.
Sage nähtus suvisel Tartu Pirogovi platsil on punkarid. Laias plaanis on tegemist omaaegsete punkarite elustiili järgijatega ning et kakskümmend aastat tagasi oli punkarite jaoks keskne vastasseis ühiskonnaga (miilits ja pedagoogid), siis võib näha ka praeguse aja punkarite riietuses võimuvastaseid või antikapitalistlikke loosungeid. Küsitletute seas näis olevat üsna noori vastajaid, seepärast pole täielikult selge, kui teadlikult nad järgivad omaaegsete punkarite elustiili kõiki elemente – tundub, et nende jaoks on punkarluses välimus olulisem kui ideoloogiline programm.
Samas on endiselt olulisel kohal enese vastandamine, seda nii vanematele kui teistele gruppidele, keda ei peeta n-ö tõsisteks tegijateks (iseäranis rullnokki). Punkarid kogevad tihti teiste noorte hüüdeid stiilis: «Lõng! Tuust! Karvik! Juuksuri poolt tagaotsitav!»
Tartu punkarite jaoks olulised tegevused on «õllejoomine ja juturääkimine».
Pirogovi plats on suviseks kogunemiskohaks ka nn kultuurinoortele, kuigi pigem eelistatakse parkides ja Toomemäel istumist, kus kitarri olemasolul üheskoos lauldakse. Gruppi ühendab kõrge kohvi- ja teekultuur. Alkoholi joomist intervjuu käigus ei mainitud, see võib olla ka üheks põhjuseks, miks noored eelistavad rahulikumaid parke ülerahvastatud Pirogovile.
Talviti on grupi lemmikkohtumispaikadeks hiina toidu pubi Tsink Plekk Pang, klubi-restoran Maailm ja prantsuse kohvik Crepp. Igal aastal käiakse sõltumatu muusika festivalil Plink-Plonk ja Viljandi folgil. Ühiselt käiakse ka rahvatantsus ja näiteringis ning korraldatakse filmiöid.
Aega on, aga vanust napib
On üldteada, et paljud Tartu noored veedavad rohkesti aega kaubanduskeskustes. Neile on oluline käia moodsalt riides, ent tibidest eristab neid noorem vanus ja väiksemad võimalused (ööklubide külastamise piirang). Siiski käiakse väljas ja tehakse «igast värki-särki.»
Oma päeva sisustavad Tartu kaubamaja noored lisaks silmadega poodlemisele hängides, päevasündmusi heietades ja kaaslasi või möödujaid kommenteerides.
Üheks kogunemiskohaks on ka laululava, kus võib kohata trikihuvilisi noori, sest vahetus naabruses asub Tartu suurim rulapark. Seal käivad noored oma oskusi näitamas, alati on kohal neid hindav publik.
Nende noorte jaoks on oluline lävimine vabas õhus ning trikitamine. «Kevadel läheme hulluks,» ütles üks küsitletu. Sõidetakse ruladega, trikiratastega, mängitakse põrkepalli ja üritatakse teha palju nalja.
Ühtsustunne on tugev
Eraldi grupina toodi uuringus välja Tartu kristlikud noored, kes kogunevad tavaliselt oma noortekeskustes ja eristavad endid teistest mitteformaalsetest gruppidest vastandumisega – see on aga passiivne ning väljendub peamiselt enese identifitseerimises à la «me ei käi Pirogovil», «me ei käi kaubamajas», «me ei tarvita alkoholi». Oluliseks peetakse üksteisest hoolimist ja Jumala teenimist.
Päevakeskused on kogunemiskohaks ka neile Tartu noortele, kes on pärit riski- ja toimetulekuraskustega peredest. Seda gruppi iseloomustab üksteise abistamine grupis, samuti kaitstakse üksteist välise rünnaku eest.
Nende majanduslikud võimalused on palju tagasihoidlikumad kui teistesse gruppidesse kuuluvatel noortel. Vastajate vanus jäi vahemikku 13–14 aastat, neist pooled elasid koos üksikvanemaga (sagedamini emaga), ent kõigil vastanuil olid ka õed või vennad. Suhteid perekonnaga pidasid vastanud olulisteks.
Igaüks gruppi ei pääse
Omaette seltskonna moodustavad rokkarid, keda ühendab kindel maailmavaade ja elustiil, mille keskmes on teatud muusikastiilid ning viibimine rokiklubides. Ehkki ka selle mitteformaalse grupi esindajaid võib tihti kohata Zavoodis, eristab neid zavoodikatest ja punkaritest rahumeelsem suhtlusviis, suurem avatus ning vaoshoitus suhetes alkoholiga.
Seltskond naudib hard rock’i ja Metsatölli. Aeg-ajalt kogunetakse Maailmas ja Wilde’is (kui raha parasjagu olema juhtub), jalutatakse Toomemäel, jõe ääres või vaadatakse koos kodus videofilme.
Kindlate tunnustega grupi moodustavad Tartus tsiklihuvilised noored, kelle elus on oluliseks harrastuseks mootorrattad – putitamine ja sõitmine. Suur osa tsiklihuviliste omavahelisest suhtlusest keerleb ümber mootorrataste ja mootorrattasõidu.
Maitse ning muusikastiilide osas pole nad nõnda nõudlikud nagu rokkarid: käivad kuulamas nii Nexust kui Metsatölli. Kuid suhtlemises teiste gruppidega on märksa suletumad. Nendega pole kuigi lihtne ühele lainele saada – selleks peab olema teatud eeldusi.
Nagu võib ka arvata elustiili põhjal, pole tsiklihuviliste mobiilne identiteet seotud ühe kindla kohaga (kuigi aeg-ajalt võidakse koguneda kindlatel väljakutel või parklates, on need pigem kokkusaamiskohad). Seetõttu on nende grupp potentsiaalselt kõige suuremaarvuline. «Tsiklimehed on üks pere. Kõik tervitavad üksteist. Tunned või ei tunne, ikka tõstetakse käsi ja tervitatakse.»
Uurimuses on kirjeldatud noori, keda võib aeg-ajalt avalikes kohtades märgata. Kindlasti pole loetletud kõiki Tartu noortegruppe, samuti pole taoline määratlus absoluutselt kindel, kuid selle abil saab siiski anda ülevaate mitteformaalsete gruppide olulisematest tunnustest ja noorte endi hinnangutest.
Uurimuse «Tartu mitteformaalsed grupid noorte endi tõlgendusel» põhjal

Merje Mänd