Elasime Eestile
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 17. oktoober 2007 Nr 40 /
Kui Ain Saar kutsus mind osalema võrulaste tahteväljenduspäeval, 21. oktoobril, elustus mu hinges palju mälestusi. Hellad tunded panid äkki aga ka võpatama ja imestama, kas tõesti oleme juba kakskümmend aastat vanemaks saanud.
Kuidas elate teie, kolonni liikmed, noored vabadusvõitlejad? Kas olete elus leidnud ja saavutanud seda, millest unistasite nooruses? Kindlasti oli meil kõigil esialgu suuri pettumusi, kui nägime, kuidas okupandid kiiresti meie külje alla ujusid ja lootsid saabuvast Eesti vabadusest omakasu lõigata. Paljud tookordsed tippkommunistid haistsid suurepärast võimalust asuda uue, vabaneva riigi juht- ja kontrollorganitesse, kindlustades endale muretu vanaduspõlve.
Meie aga andsime endast kõik. Oma muretu nooruse ilusamad päevad, oma aja, oma tuleviku, oma karjääri, andsime ise koos oma lähedastega, oma peredega, oma sugulaste-sõpradega Eesti vabaduse heaks.
Sind, Ain, sundis KGB vägivaldsesse pagulusse, kavatsedes rebida sinu, su pere, su laste juured ja tuleviku sünnimaast, kuid saatus tahtis teisiti. Meie hea Isa käsi hoidis sind, su peret, meie väikest ja kannatavat eesti rahvast. Me saime vabaks, me ei väsinud iialgi lootmast, uskumast ja armastamast. Me ei unustanud hetkekski oma ajalugu, me järgisime oma muistsete vaprate esivanemate püha vabadusvõitluse kutset ja võitsime. Jumal õnnistab oma isaliku armastusega neid, kes siinilmas annavad, loovad, ehitavad, hoiavad ja kaitsevad.
Tartus on ühel surnuaial lihtne haud, kus puhkavad mees ja naine, keda raske aeg ei lubanud abielluda. Need olid kaks tavalist eesti noorukit, kes pärast sõda arreteeriti, süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Nad olid eesti koolinoored, kes osalesid noorte vabadusvõitlejate organisatsiooni tegevuses. Nad vangistati ja saadeti Siberisse. Kaua aega ei teadnud nad teineteise saatusest midagi, sest isegi pärast vangistust ei tohtinud nad enam sünnimaale tagasi pöörduda. Kuid ka nende saatus tahtis teisiti. Nad kohtusid taas, vanemas eas, Eestis, juhuslikult. Nad surid samal ajal, kui Võru noored võtsid taas välja meie rahvuslipu sinimustvalge ja astusid sihikindlalt vabadusvõitluse esirinnas.
Nad ei soovinud lasta raiuda oma hauakivile nimesid ega daatumeid. Ainus, mis nad soovisid, oli nende elumõte, nende elu unistus, valu, kannatus. Nende hingerahu, mis koosnes vaid kahest lihtsast, põhjamaiselt tagasihoidlikust sõnast: Elasime Eestile.
Ka meie elasime Eestile.
Jüri Pallo
Los Angeleses Californias
Tahteväljenduspäev Võru linnas
Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr 1 kahekümnenda aastapäeva tähistamiseks tulevad paljud toonased noored, kes julgesid okupatsioonivõimudest hoolimata oma vaba tahet näidata, kokku 21. oktoobril Võru linnas.
1987. aasta 21. oktoobril toimus Võrus Eesti esimene üldrahvaliku toetuse leidnud kommunismivastane meeleavaldus. Kalmistut oli piirama toodud üle 400 miilitsa, julgeolekutöötaja ja rahvamalevlase. Võru sõjaväegarnison oli seatud kõrgemasse lahinguvalmidusse.
Kakskümmend aastat tagasi Võrus tegutsenud valdavalt noortest inimestest koosnenud kolonn kandis vabaduse ja rahvusliku enesemääramise poliitilisi ideid, mis said domineerivaks kogu Eestis.
EK
Tahteväljenduspäeva kava
21. oktoobril Võrus
Kell 11 – jumalateenistus Võru Katariina kirikus.
Kell 14 – juubeliraamatu tutvustamine kultuurimajas.
Kell 18 – jumalateenistus Vabadussõjas langenute kalmudel; järgneb tõrvikutega rongkäik südalinna.
Kell 20 – piduõhtu kultuurimajas.
Võrumaa muuseumis on avatud väljapanek ja kultuurimajas fotonäitus.
