Franciscuse vaimus, loodusega kooskõlas

Viljandis 4. oktoobril toimunud konverentsi järelkajad
Viljandis Jaani kirikus püha Franciscuse päevale pühendatud konverents toimus ürituste sarjas «Viljandi Jaani kogudus 535 ja 15». Tähistati 535 aasta möödumist kiriku rajamisest ja 15 aasta möödumist taaspühitsemisest.
 Korraldaja praost Marko Tiitus:
Püüdsime otsida seoseid frantsisklaste vaimsuse ja meele põhiaspektide ning tänapäeva ühiskonna ja elulaadi vahel. Mida tähendavad vaesus ja rikkus tänapäeva eestlasele? Kuidas kõnelda kasinusest, säästlikkusest ja askeetlusest tarbimisele orienteeritud ühiskonnas? Kas frantsisklasi võib pidada keskkonnateadlikkuse ja rohelise mõtteviisi eelkäijateks? Millest kõnelevad linnud, kellele jutlustas ja kellega vestles püha Franciscus? Kas ristiusk ja maausk on omavahel vastuolus või täiendavad teineteist?
Me ei tahtnud minna ker-gema vastupanu teed, korraldades klassikalist kirikuloo- või kodulookonverentsi ettekannetega koguduse kaugemast ja lähemast minevikust. Konverentsi ettevalmistusega tegeles koguduse juubelitoimkond. Programm ja ettekandjatega läbirääkimiste pidamine oli põhiliselt minu õlgadel. Lisaks esinejatele tahan eriliselt tänada Paavo Matsinit, Anu Peielit, Helmen Kütti ja Viljandi Kultuurkapitali.
Konverents ületas mu ootused mitmekordselt. Ilmselt oli teemades, aga eelkõige teemasid avavates inimestes midagi, mis pani kuulama ja äratas vastukaja.
Konverents kinnitas mulle taas, et kirikult ei oodata meelelahutust, vaid meelepa-randust. Inimene on loodud enamaks kui töö, tarbimine ja meelelahutus. Mis on see «enam», kuidas seda avastada ja selle poole liikuda, kuidas leida teekaaslasi, õpetajaid, samamoodi mõtlejaid – nendele küsimustele vastuse leidmiseks vajame kiriku traditsiooni, tarkust ja väge. See ei ole kuhugi kadunud, aga seda ei tohiks peenrahaks vahetada.
Mitmed inimesed avaldasid arvamust, et frantsiskusepäeva konverentsid võiksid Viljandis traditsiooniks saada.
Konverentsikülaline praost Tanel Ots:
Konverentsil tekkis mõnus sünergia, ettekandjad täiendasid üksteist. Teema on minu jaoks olnud tähtis, sest vajadus vennaskonna, vendluse järele, olgu kloostrilaadse ühise elukorralduse või sama meelsuse alusel koondumise vormis, on olnud viimastel aastatel tõsiselt üleval meie kiriku mitmes paigas. Isiklikult olen sellega kokku puutunud Jõelähtme koguduses, kus sel-les suunas tegutsevad õpetaja Margus Kirja ja koguduse liige muusik Mart Johanson ning teised. Samuti Pilistveres, kus emeriitõpetaja Vello Salum on juba päris kaua korraldanud sellelaadset ühiselu. On selge, et sellise asja järele tuntakse vajadust ja püha Franciscuse ordu on kindlasti väärt, et sealt õppida.
Teine oluline teema on meie maarahva vana usu ja ristiusu vahelised ajaloolised seosed, mis on kauased ja tugevad, nagu Mikk Sarvgi kõneles. Vastandumiseks pole põhjust ja seda tuleb kõva häälega rääkida, kui nn uusmaausulised kristlusele teravalt vastanduvad, soovides kaotada koolist religiooniõpetuse ja kirikute tegevuse kogu avalikust sektorist kõrvaldada. Väga paljud meie kultuuriloos olulised kirikuõpetajad, näiteks Jakob Hurt, Uku Masing, Eenok Haamer jt, on palju aega oma elust pühendanud selle teema uurimisele.
Kristlus tuli meie maile rahumeelselt, enne 13. sajandi verist ristisõda, ning leidis maarahva poolt vastuvõtmist ühelt poolt seepärast, et põhimõttelist vastuolu kahe maailmapildi vahel polnud, ning teisalt nii, nagu me ikka uue, moodsama ja vägevama järele jookseme. Paljude arvates oli ka Euroopa Liitu astumine millegi oma salgamine ja ega olegi võimalik arvata, milline hinnang sajandite pärast sellele sammule antakse.
Näen püha Franciscuse nime taga üht prohvetit, kes nägi ja tundis sidet looduse ja emakese maaga ristiusu kaudu, see side on elav ja oluline ka täna, seetõttu oli konverentsi teemade ring minu arvates äärmiselt aktuaalne.

Juune Holvandus