Meistritöökoda Pilistveres

Pilistveres õppis väike rühm pühapäevakooliõpetajaid ja koguduse töötegijaid soomlanna Marjatta Kanth-Ruususeni juhtimisel nukkude ning mitmesuguste dekoratsioonide valmistamist.
Marjatta Kanth-Ruususen rajas 1994. aastal misjoniühingu Safed, mis oli oma nime saanud ühe Iisraeli linna järgi ning tähendas «vaatama, silma peal hoidma». Misjoniühing sündis Marjatta kunagisele unistusele ja visioonile toetudes. Nimelt oli ta rohkem kui kümme aastat tagasi näinud vaimusilmas suurt saali, mis oli täis väljapanekuid miniatuursete stseenidega piiblist. Ta nägi nukke, maju, palme ja palju muudki, mis sinna juurde kuulus.
Mõistes seda kui Jumala kutset, otsustas Marjatta Kanth-Ruususen oma senise ameti maha panna ning asuda valmistama just niisuguseid nukke ja dekoratsioone, nagu ta oma visioonis näinud oli. Tema eesmärgiks oli selle kaudu lihtsustada ning ilmestada piiblilugude jutustamist. Pärast aastaid katsetamist ja palvetamist leidis Marjatta sobivad tehnikad meisterdamiseks, ruumid ning ka raha ja on sellest ajast peale tegelnud just meisterdamise ning oma teadmiste-oskuste jagamisega.
Papist, kaltsust ja liivast
Kui Laste- ja Noorsootöö Ühenduse noorsootöö juht Mari-Ann Oviir Soomes käis, nägi ta seal Marjatta Kanth-Ruususeni nukkude väljapanekut. See meeldis Mari-Annile sedavõrd, et ta otsustas leida võimaluse kutsuda misjoniühing Safed ka Eestisse oma oskusi jagama. Koos laste- ja noorsootöö spetsialisti Titta Hämäläineniga see neil õnnestuski.
Esimene koolitus toimus selle aasta juunis Maarja-Magdaleenas ning et tegemist oli vaid mõnetunnise koolitusega, siis õpiti tegema ainult väikesi nukke ning kõik osavõtvad kogudused said kingituseks ka erinevad dekoratsioonid, mida pühapäevakooli tundides kasutada. Pilistverre tuldi kokku aga kaheks päevaks ning siin võeti meisterdamine põhjalikumalt ette.
Kõigepealt tutvustas Marjatta Kanth-Ruususen Safedi ühingut ja selle saamislugu, kõneles oma visioonist ning pikast palveid täis teekonnast selle elluviimisel. Samuti näitas ta meile pilte oma meisterdustest ning jutustas ka piibliloo esimeste jüngrite kutsumisest, mis põnevate dekoratsioonide keskel hoopis uue näo sai.
Seejärel asusime innukalt ka ise asja kallale. Esimeseks ülesandeks oli valmistada koobas, mis nägi nii ehtne välja, et me olime äärmiselt üllatunud, saades teada, et see koosneb vaid kanavõrgust, liimiga immutatud kaltsudest ja värviga segatud liivast. Samamoodi üllatas meid maja ehitamine – Marjatta tehtud maju vaadates tundus, et need on otsekui vähendatud koopiad kuuma Iisraeli päikese all laiuvatest majakestest. Ometi läks vaja vaid pappkarpi, kipsisidet ja värviga segatud liiva.
Tulemus jahmatas meid ennastki – need, kes esmapilgul kartsid, et selline meisterdamine neile üle jõu käib, võisid mõne tunni pärast imetleda oma näppude all valminud suurepäraseid meistriteoseid. See tähendab, et niisuguseid kauneid asju võivad õppida meisterdama ka lapsed pühapäevakoolitundides.
Läbi katsetuste ja palvete
Ometi vajas töö kannatlikkust ja aega ning õnneks jätkus meil mõlemat. Kui hakkasime meisterdama palmi, tekkis paratamatult mõte, kui palju vaeva Jumal on iga olevusega näinud, ka taimedega. Meie kerisime vaid paar meetrit nahast nööri ümber majapidamispaberi rulli, et palmile usutav tüvi saada, ent ometi tundus mitmetunnine töö üsna suure jõupingutusena. Peale selle tuli palmile lisada veel lehed, millele õnneks Titta oli juba traadi sisse õmmelnud ning sälgudki lõiganud.
Tulemus nägi jahmatavalt ehtne välja. Selle peale jutustas Marjatta, kuidas tema esimene palm oli näinud välja nagu närbunud kuusk, enne kui ta taipas kasutada traati. Mõistsime, kui pikka ettevalmistust ja vaeva on tegelikult nõudnud selliste esemete valmistamine – kõik on tulnud läbi katsetuste, ebaõnnestumiste, õppimise, palvete.
Meie esimese õhtugi lõpetas ühine palvus. Kõnes Jumalaga algas ka uus koolituspäev. Sellel päeval õppisime tegema puust ja nahast väikseid apostleid, Joosepeid, Maarjaid ja Jeesuseid. Neile, kes olid käinud juunis Maarja-Magdaleenas koolitusel, oli see juba tuttav, ent meisterdamisrõõmust ei tulnud igatahes puudust. Kuigi tehnika oli taas äärmiselt lihtne – see üllatab tõesti, mida saab vanade nahalappide ja liimiga ära teha –, oli tulemus armas ja väljendusrikas.
Kahe koolituspäeva lõpuks oli meil kõigil olemas oma isiklik majake koos palmi, koopa ja Püha Perekonnaga. Ning mis kõige tähtsam – ka palju huvitavaid teadmisi ja oskusi, mida nüüd edaspidi pühapäevakooli tundides ja mujalgi lastele ja noortele edasi jagada. Suur tänu selle eest Marjattale, kes meid Soomest õpetama sõitis, ning Mari-Annile ja Tittale, kes Marjatta Soomest kohale kutsusid. Ja suur aitäh Taevaisale toreda nädalavahetuse eest!

Pia Paris