Eesti rahvusest vaimulike sotsiaalsed suhted ja kommunikatsioon ühiskonnaga 19. sajandil 1. osa

Autor Riho Saardi ja kirjastuse Argo nõusolekul avaldab Eesti Kirik katkendi novembris ilmuvast raamatust „Eesti rahvusest luterliku vaimulikkonna kujunemine ja eestlaste juhtimisega Eesti evangeelse luterliku kiriku sünd. Ideed ja võitlused 1870–1919“.

1.

Vaimulike suhted eestlaste ja sakslastega koguduseelu tasandil
Kui 19. sajandi esimesel poolel jäid eesti rahvusest vaimulikud ühiskondlikus elus märkamatuks, oli mõnekümne aasta pärast asi oluliselt muutunud. Karl August Hermann võis 1880-ndate alguses hinnata kõrgelt eesti rahvusest teoloogide noorema põlvkonna panust kihelkonnaelu parandamisel. Seal, kus oli ametis eesti soost vaimulik, edenevat kihelkonna kultuurielu, ajalehtede lugemine, laulmine ja rahakogumine Aleksandrikooli heaks.
1870-ndate lõpul ei oldud vaimulike ametisse valimisel enam ükskõiksed kõrvaltvaatajad, vaid püüti saada uute kandidaatide iseloomu ja eesti keele oskuse kohta rahvusliku liikumise juhtivtegelastelt kui paremini informeeritutelt teavet ja arvamusi.
Virumaa Sagadi koolmeister Hans Veinmann küsis Kreutz­waldilt soovitusi Haljalasse kandideerijate Constantin Willingeni ja Hugo Treffneri kohta. Otepää kaupmees ja Sakala kaastööline Wilhelm Müller küsis Kreutzwaldilt Otepää vaimuliku kohale kandideerijate Fankhäneli, Lipu ja Treffneri kohta. Helme-Taagepera koolmeistrite nimel küsis Karl Ruut Ado Grenzsteinilt 1898. aasta alguses uute kandidaatide Karl Sitzka, Paul Hörschelmanni, Ernst Behse ja Villem Reimani kohta nõu, keda konvendile soovitada. Kuigi sakslaste kõrval kandideerisid ka kaks eestlast, polnud eestlastele rahvuskaaslase soovitamine iseenesest mõistetav.
Võimalus aidata noortel vaimulikel kodumaale jääda, oli nõutada kogudustele abivaimulikke ja osaleda palga maksmisel. Suurtes kihelkondades ei jõudnud vaimulikud tegeleda pastoraalse hingehoiuga. 1880-ndatel oleks olnud arvutuslikult vaja juba vähemalt kaks korda rohkem maakirikuid ja vaimulikke. Võrreldes vastavat olukorda Soome ja Rootsiga, tuli 1860. aastal Soomes ühe vaimuliku kohta 1801 ja Rootsis 1278 koguduseliiget. Olukorrast aru saades olid Liivimaa vaimulikud 1849. aastal asutanud abikassa abivaimulike palkamiseks. Liivimaa sinodid tegelesid perioodil 1880–1889 aktiivselt abivaimulike küsimusega. Plaaniti abidiakonite ettevalmistamiseks koguni seminari rajamist.

Sajandi lõpupoole hakkas kirikumõisa maadelt saadavate tulude ja mõisa poolt vaimulikele makstavate palkade kõrval tunduvalt suurenema ka valdade osatähtsus palga maksmisel. Abivaimulike palkamisel oldi aga tunduvalt tõrjuvamad. Näiteks palus 1883. aastal Torma-Lohusuu vaimulik Robert Carl Landesen, et kihelkond palkaks 500-rublase kuutasuga abivaimuliku. Konvendisaadikud ei olnud palgamaksmisega aga sugugi nõus. Abivaimuliku palkamisest keelduti 1898. aastal Toris. Võnnus keeldusid 1898. aastal valdade esindajad abivaimulikule palka maksmast.
Isegi Tallinna Kaarli kogudus ei maksnud abivaimulik Oskar Tombergile tasu ja ta pidi rahulduma vähese summaga abiandmise kassast. Võrus võttis eesti kogudus oma vaimuliku ülalpidamise toetamisest ükskõikselt osa, kuigi kogudust peaaegu 40 aastat teeninud Heinrich Struck oli valmis pool oma palgast (400 rbl) eestlasest abivaimulikule Olaf Sillale andma. Eesti kogudus ei tahtnud aga abivaimulikule ei palka ega elukorteritki anda. Rahvas nägi abivaimulike palkamise soovi taga vaimulike katset mugavamaks äraelamiseks.
Leidus üksikuid positiivseid näiteid. Näiteks Tori filiaalkiriku Sindi abivaimuliku Alfred Oebiuse palga ja kulud võtsid Sindi vabriku töölised ja ametnikud vabatahtlikult enda kanda. Rõuges otsustasid 1894. aastal kohalikud mõisnikud hakata eestlasest abivaimulikule Karl Wöhrmannile maksma 150 rbl kuus. Kirikukonvent tegi ka ettepaneku, et iga armulaualine igal korral vähemalt kaks kopikatki vabatahtlikult abivaimuliku palgafondi annaks.
Oluliselt parem ei olnud palgaküsimus Helsingi eesti Püha Pauluse koguduses ega ka Peterburi konsistoriaalkonna Volossovo, Teškovo ja Jamburgi eesti kogudustes. 1902. aastal asutatud Volossovo eesti koguduses oli ligi 10 000 eestlast, kuid alles pika pealekäimise peale olid need nõus mõnisada rubla oma vaimuliku palgaks ohverdama. Eestlaste ja lätlaste segakogudustes Novgorodis, Oudovas, Gubanitsas ja Polotskis oli olukord samasugune.
(Järgneb.)

Riho Saard