Folgikirik keset pärimusmuusikat, uksed pidulistele valla

Päevad täis pärimusmuusikat, kaheksa lava, sadu artiste Eestist ja mujalt, ligi 25 000 rõõmsameelset ja sõbralikku külastajat, pillimängu, laulu ja tantsu õpitoad, regilaulupesa, käsitööhoov, pillilaat jne – kes kordki 27 aasta jooksul juuli viimasel nädalavahetusel Viljandisse jõudnud, teab, et see loetelu mahub nimetusse Viljandi pärimusmuusika festival. Festivali teemaks oli sel korral „Hea lugu“.

Kõik need aastad on festivaliga koostööd teinud ja omal moel head lugu jaganud Viljandi Jaani kogudus, avades nn folgikiriku uksed pidulistele. Sel aastal toimusid folgipalvused ja pühapäevane jumalateenistus armulauaga koos pärimusmuusikaga, nautida sai nelja kontserti ning tornist võis viis korda päevas kuulata kellamängu.

Avatud kirik kutsus
Kirik oli avatud kella 11-st pea südaööni. Jätkus hulgaliselt neid, kes ka kontsertide ja palvuste vahelisel ajal pühakotta sisse astusid, küünla panid või juulileitsaku eest jahedust otsisid ja palveks aega võtsid. Kui palvustel ei tekkinud vaba koha leidmisega raskusi, siis kirikukontserdid olid nii populaarsed, et suur hulk soovijaid jäi ukse taha. Sain ka ise seda kogeda. Teekonnal kirikusse tõmbasid tähelepanu tänavamuusikud ja kui kaks minutit pärast kontserdi algust kohale jõudsin, siis jäi armutu, aga sümpaatne Eesti vägilane kindlaks arusaamale, et hilinejaid sisse ei lasta, isegi pressikaart ei aidanud. See on üks väheseid kordi, mil kirikusse ei mahtunud. Järgmiseks kontserdiks olin pool tundi varem kohal.
Kirikukontsertidel esinesid õed Anu ja Triinu Taul, Rasmus Puur koos Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestriga, Duo Ruut ja trio Maaker/Saulius/Jansone. Eriliselt pani südame särama laupäeva pärastlõunal toimunud ansambli Duo Ruut kontsert: Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane laulsid rahvalaule ja mängisid kahekesi ühte rahvakannelt, mida kasutati nii meloodia-, harmoonia- kui ka rütmipillina. Meenus psalm 83, kus kirjas: „Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel!“ (Ps 81:3)

Kogudus keset folgimelu
Kontserdi järel oli Viljandi koguduse õpetaja Marko Tiitus nõus kõnelema, kuidas kogudus kesk folgimelu elab.
Kogu sinu teenimise aja Viljandi Jaani koguduses on olnud juuli lõpus sama olukord: folk tuleb kogudusse või läheb kogudus folgi melusse. Kuidas oleks parem öelda?
Marko Tiitus: Eks ta ole mõlemat pidi ja nõnda oli see ka enne mind. Kindlasti on määrav kiriku asukoht. Kuna Jaani kirik on niivõrd keset vanalinna, siis on siin folgi kontserte toimunud alates esimesest festivalist 27 aastat tagasi. See oli aeg, mil oli umbes 300–400 külalist, vähe kontserte ja festivali plakatid käsitsi joonistatud. Eks kontserte on toimunud ka Pauluse kirikus, ent festivali korraldajad on öelnud, et püsivaks partneriks pole mõtet teha kedagi, kes pärimeetrist (piiratud festivaliala – K. L.) välja jäävad.
Teine asi on muidugi akustika ja pühakoja spirituaalne pool. Osa kontserte sobib kirikusse oma kõlavärvide poolest. Näiteks äsja lõppenud kandleduo kontsert. Kannelt sellisena suure lava peal ei kuule. Loomulikult on vaimulik rahvamuusika üks osa pärimusmuusikast ja on ka kontserte, kus selgelt läbi mõeldud kirikusse sobiv kava, nt Johansonid või eile Rasmus Puur koos keelpilliorkestriga. Puur põhjendas oma kontserdi kirikus toimumist sellega, et kuigi esitati suuresti ilmalike tekstidega laulupeolaule, siis koorilaulu kultuur on ikkagi välja kasvanud kirikust.
Kuidas pühakotta sobivaid esinejaid ja repertuaari valitakse?
Tavaliselt pakub folgi meeskond esinejad välja ja küsib, kas kogudusele sobib. Ei suuda meenutada korda, mil oleks pidanud eitava vastuse andma. Koostöö on nii pikaajaline, et sobivad esinejad tajutakse ära. Eks väikseid nn tööõnnetusi on juhtunud, nt kus olen leidnud, et mõni lisalugu polnud sobiv, aga eks siis saab inimestega rääkida. Arvestatakse, et siin on kirik ja kontsert algab sissejuhatava palvega. Tore on, et me ei pea ka korraldusliku poole pealt muretsema: folgi poolt on piletite müümine, turvamehed ja koristamine. Koostöö toimib väga hästi.
Seega kogudusele festival lisakoormust ei tähenda?
Mingil määral ikka. Kirikuteenija on pidevalt kohal ja hoiame kiriku uksi lahti kõigil päevadel kuni õhtuste kontsertide lõpuni, ehk siis praktiliselt südaööni. See on üks osa meie teenimisest. Tavaliselt on suvel kirik avatud kella 18-ni. Seda võimalust, et kirikusse sisse astuda, küünal süüdata, kas natuke kuumavarju saada või mõtiskleda – seda kasutavad ikkagi tuhanded.
Lisaks kontsertidele teeme armulauaga palvusi. Sel aastal on ka õpetaja Kristi Sääsk aidanud. Eks meie kollektiiv on ikkagi kõrgendatud valmisolekus.

Kiriku ja festivali head lood
Kas sinule kui vaimulikule tuleb ka tööd lisaks? Mõni folgiline soovib hingehoidlikku vestlust või midagi sarnast?
Sõltub suuresti sellest, kui palju ise rahva keskel liigun. Kui oled rohkem kodusem – nagu mina sel aastal –, siis on ka suhtlemist vähem. Üldiselt on suhtlemist siiski palju ja kunagi ei tea, millal tervitamisest võib areneda tõsisem jutuajamine. Vaimulik olen ju kogu aeg ja eks ta ole nii, et kirikuõpetajaga on kergem suhelda mitteformaalses olukorras.
Eelmisel aastal oli meil noore inimese matus folgi toimumise ajal. Arutasime korraldajatega, kas see võib olla osale folgilistele šokeeriv või segav, kui kahe kontserdi vahel keset toidutänavat puusärgiga matuserong liigub. Olin ikka kindlalt seda meelt, et kirik ei saa jätta oma vaimulikku teenimist unarusse. Ka laulatusi ja ristimisi on folgi ajal olnud. Olen ikka rõhutanud, et tegemist on toimiva pühakojaga, mitte muuseumi või üksnes kontserdisaaliga, ja selliselt ongi ta osa pärimusest.
Probleeme oli 6–7 aastat tagasi, enne pärimeetri kehtestamist. Siis oli tõesti vahel tunne, et pastoraadi ümbrus muutus avalikuks käimlaks ja seda nurinat tuli mitmelt poolt. On ka neid, kes pärimeetriga rahul pole ja ütlevad, et see muudab festivali eliidiürituseks. Ise siin kõrval elades näen, et pärimeeter täidab väga hästi oma ülesannet. Rahu on majas ja üldine atmosfäär on läinud palju paremaks.
Selle aasta festivali teema on „Hea lugu“. Kuidas suhestuvad kiriku ja festivali head lood?
Evangeelium on loomulikult hea sõnum. Ühelt poolt ulatame oma abikäe, oma ruumid, oma pühakoja selliseks ettevõtmiseks, mis meie hinnangul on eesti kultuurile ja eesti ühiskonnale tervikuna oluline. Arvan, et kogudus peab kogukonda teenima ja mitte ainult sakramentaalselt. See liikumine, mida Viljandi folk ja pärimusmuusika keskus on 27 aastaga eesti kultuurile andnud – oma juurte ja pärimuse hoopis uuel moel väärtustamine –, on väga võimas. Kui saame kogudusega sellele ilusale eesmärgile omalt poolt kaasa aidata, teha kiriku uksed lahti, siis see ongi juba meie poolt üks hea lugu või hea sõnum.
Teine pool on pühapäevane jumalateenistus ja palvused. Ega osalejate hulk ole kunagi liiga suur olnud, aga tean inimesi, kes aastast aastasse käivad ja tunnevad, et see on nende jaoks oluline. Me pole kunagi teinud sellist agressiivset misjonit, et jagame lendlehti piiblisalmidega või midagi sellist, ent kirik on lahti, kellad helisevad, et ka lühike palve peetakse – see kõik teeb oma töö. Mis järeldused keegi sellest teeb, on tema valik. Eks pärimusmuusika huviliste seas on väga erinevaid inimesi. Alates võitlevast ja ristiusule vastanduvast maausulisest kuni kristlasteni välja. Kindlasti pole kirikul mõtet vastanduda. Mulle on meeldinud neis asjades otsida sümbioosi ja avada seoseid. Eks inimene on siis see, kes need otsad enda jaoks kokku tõmbab.

Kontaktid tihenevad
Kas muusikud, kes palvustel ja jumalateenistustel kaasa teenivad, on festivali poolt või kutsub neid kogudus?
Kutsume ise. Meil on kontaktid akadeemia üliõpilaste, õppejõudude hulgas ja pakume neile võimalusi. Ei ole harvad juhtumid, kui palvustel on ka sellised tippesinejad nagu Triinu Taul või Margus Põldsepp. See sõltub muusikute logistikast ja ajagraafikutest. Oleme mõtestanud nõnda, et pärimusmuusika palvustel on pigem lisaväärtus, põhiline on ikkagi palvus.
Mainisid, et su vanem tütar on ka nakatunud pärimusmuusika pisikuga.
Elsbet lõpetas just muusikakooli, erialaks klassikaline kromaatiline kannel. See repertuaar, mida ta enamasti mängib, ei ole pärimusmuusika. Aga tõesti, kuna Viljandi kogukond on folgiga rohkem seotud kui mõnes teises linnas, siis Margus Põldsepp, kes on ka koguduse liige, kutsus Elsbeti mängima kannelt. Elsbetile oli see suur elamus, et sai telgis suurel laval koos suurte tegijatega mängida.
Viljandi pärimusmuusika festivali tugevus on selles, et see pole lihtsalt üritus, mida kord aastas korraldatakse, vaid pärimusmuusikat väärtustatakse aasta ringi. On pärimusmuusika keskus, akadeemias on pärimusmuusika õpe. See on nagu kirikuski: jõulude ajal tuleb suurem hulk rahvast kokku, aga kogudus koguneb ja toimetab aasta ringi.
Kust pärineb mõiste folgikirik?
Ega keegi pole seda ametlikult pannud, nii ta on kujunenud. Pole ju ka Viljandile antud pärimusmuusika pealinna tiitlit, kuigi me räägime siin nõnda. Ilmselt tuleb see sellest, et arvestatav hulk inimesi teab Viljandi Jaani kirikut seetõttu, et nad on siin folgi ajal käinud. Minu endagi esimene kiriku külastus aastal 2002 oli just folgi ajal. Teenima hakkasin 2005. Folk on midagi, mille ümber on teatud kogukond ning Jaani kogudus ja kirik on osa sellest.
Kas on ka neid koguduses, kellele ei meeldi, et kirik on keset folgimelu?
Kes valjuhäälselt tuleksid pahameelt väljendama, ei tea. Minuni pole see jõudnud. On küll neid, kellele suured rahvaüritused ei meeldi, ja kes sellel ajal linnast ära sõidavad. Ise julgen end pidada folgiusku inimeseks, aga fanaatik pole.
Igal juhul see on nagu kirikugagi, et mingil kombel jumalateenistus, palve annab oma osa ka neile, kes ise füüsiliselt kohal ei ole. Sama on ka folgiga – eks ta kujutab terve Eesti vaimsust ja kultuuri. Laulupeoga on ju ka nii. Kõik ei mahu laulukaare alla ega ka folgil Jaani kirikusse. Minu meelest on folgiliikumine tervikuna väga õiget rada astunud.
Soovid midagi lisada?
Oma silm on kuningas. Kindlasti on Eestimaal ka palju neid, kes pole Viljandi folgil käinud. Soovitan kindlasti tulla ja ükski kord elus seda kogeda. Võib juhtuda, et ei meeldi – mis siis ikka –, aga võib ka juhtuda, et saadki folgipisiku. Minu jaoks on folk siiski rohkete tööülesannetega nädal ja ma ei saa end samastada tavalise folkijaga, ent kontsertidel käin ja see pisik on mulle külge jäänud.
Kätlin Liimets

Viljandi pärimusmuusika festival
Toimub juuli viimasel nädalavahetusel
Esimest korda 1992. aastal
Sel aastal 27. korda
Ligi 25 000 külastajat ja sadu esinejaid
Algusest peale on Viljandi Jaani kogudus teinud festivaliga koostööd
Rahva seas nimetatakse Jaani kirikut folgikirikuks
Folgikirikus toimusid jumalateenistus, kontserdid, palvused, uksed olid avatud pea südaööni

Pildigalerii: