Enese läbikatsumine

Tänapäeval näib, et inimesega tegeldakse rohkem kui kunagi varem. Nüüdisaegsed teadmised sellest, kuidas töötab meie keha või toimib meie psüühika, ületavad mäekõrguselt kõik varasema. Ja ometigi: mil määral teame, kes me tegelikult oleme, mille jaoks elame ja kuhu suundume?
Piiblis kõlab üleskutse end Jumala ees läbi katsuda. See tähendab, et astume korraga teistsuguse mõõdupuu juurde või asetume teistsugusesse valgusesse. Taolise enese läbikatsumise juures öeldakse meile: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5).
Kui inimese ülim mõõdupuu on inimene ise, siis juhtub kergesti, et muutume suureliseks – tähendab: uhkeks ja üleolevaks. Ikka on keegi, kellest oleme enda arvates paremad, targemad, vagamad jne. Jumalaga kohtudes muutume aga alandlikuks.
Nii nagu prohvet Jesaja, seistes Issanda auhiilguse ees, ütles: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ (Js 6:5)
Alandlik meel on suur Jumala kingitus. Vastupidiselt väärkujutlustele muudab tõeline alandlikkus inimese seesmiselt vabaks. Toob ellu sügava rahu ja kindlustunde. Alandlike jõuallikas on ju taeva ja maa Issand! Ja mis kõige tähtsam: alandlikud saavad osa Jumala armust. Armust, mille juurde teisigi kutsuda.
Marek Roots