Lein ning lootuserõõm pesitses meie südameis

23. augustil 1989 korraldati Eestis, Lätis ja Leedus ühine poliitiline massimeeleavaldus, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet. Meeleavaldus oli ajastatud Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise 50. aastapäevale. Paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt.

„Kui õige laulaksime!“ tegi üks naisterahvas ettepaneku.
„Täna on tegelikult leinapäev …“ arvas üks vanem mees.
„Saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind …“ alustas keegi võitluslaulu rahvarindelaste bussis, mis sõitis Põlvast läbi Tartu Viljandi lähistele Balti ketti ehk Balti teele. Laulu alustajaga ühines bussitäis mehi ja naisi.
Nii lein kui lootuseigatsus ja võitlusvaim pesitses tookord meie südameis. Kahju, et üksnes väga vähesed on tolle päeva sündmusi päevikulise täpsusega üles tähendanud. Toona uskusime, et ükski hetk ei unune eales.

Kahe diktaatori kokkuleppe tagajärgedest
Hulk helkivaid hetki on ajalained minema uhtnud, ent südamemälu talletas meie otsustuskindluse Vene alt vabaks saada. Moskva eitas kõik need aastad 1939. aasta 23. augustil sõlmitud Stalini ja Hitleri salasobingut, mida nimetatakse allakirjutanute järgi Molotovi-Ribbentropi paktiks (MRP). Alles 24. detsembril 1989. aastal kuulutas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress MRP kehtetuks. Enam polnud punavõimul võimalik seda kurjakuulutavat pakti maha salata.
Mõtlesin toona, 23. augustil 1989. aastal Balti teel seistes, missugune oleks olnud maailm ilma kahe diktaatori kokkuleppeta. Hiljemgi olen juurelnud ning uskunud, et seni kõige verisem ja koledam sõda oleks võinud ju olemata olla, kui diktaatorid poleks omavahel maailma jaganud ning sellega julgustanud teineteist pommide ja kuulidega rahulikke naaberriike anastama. Mõlemad tungisid rahuarmastavate rahvaste kallale, seejärel teineteise kõrri.
Vähesed teadsid veel tol päeval, MRP 50. aastapäeval 23. augustil 1989, et see leping lausa ärgitas Moskva kommunistlikku diktatuuri juba õige pea, sama aasta 30. novembril Soome Vabariigile kõigi relvadega kallale tungima, Soomet okupeerima. Suurte kaotuste hinnaga võitis Talvesõja siiski Soome.
Paljukest oli meil sõltumatut infot maailmasõja mehhanismidest, kuid niipaljukest teadsime ometi, et just too pakt röövis Eesti vabaduse ning tappis ka Läti ja Leedu iseseisvuse.
„Miks ei pannud oma sõjajõude kokku Balti riigid? Miks ei tegutsenud nad ühiselt?“ Nii pole endamisi küsinud mitte üksnes mina. See, et me hiiglaste jalus nii väikesed olime, ei leevenda tegematajätmise valu.

Tõeliselt kokku hoida
Põlvamaa rahvarindelaste buss liikus Viiratsist Karksi poole ning Karksi kandis seisime oma plakatite ja lippudega nii, et inimene võis inimesel käest kinni hoida. Pärastlõunane ilm läks selgeks. Hästi kõrgel taevas lendasid mõned reaktiivlennukid, okupantide sõjaväe omad ikka, mitte reisilennukid. Madalal meie kohal tuhises üle „metsavaht“ ning paar kopterit.
Kunagi hiljem, siis, kui Eesti juba NSV Liidust lahku oli löönud, lugesin kusagilt, et meie Balti vabaduse teed Tallinnast Vilniuseni olevat isegi kosmonaudid näinud.
Tolle augustipäeva järel kandideerisin minagi koos sõpradega nii Rahvarinde Kongressi kui ka Eesti Kongressi saadikuks. Uskusin ja usun praegugi, et kõik Eesti põliselanikud tahtsid saada vabaks ahelatest, millega meid oli aheldanud kommunistlik NSVL, rahva suus ühemõtteliselt Vene riigiks kutsutu.
Hiljem, pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning Balti riikide iseseisvumist olin jälle nördinud, et meie ühise ajalooga rahvaste juhtidel puudub ühtsuspoliitika. Sõites igal aastal sugulaste poole Leedumaale, pidin ju samal pikal maal nagu Balti kett neli korda näitama ette dokumendid ja laskma läbi otsida auto: Eesti piiripunktis, Läti piiripunktis, samuti Läti ning Leedu piiripunktides. Kas poleks juba aeg tõeliselt kokku hoida ning välja töötada ühtne Balti majanduspoliitika!? Eraldatuse kibedaid vilju neelasime üle poole sajandi!
Eestlased nimetasid maailma pikima inimketi Balti ketiks, lätlased ja leedulased aga Balti teeks (Baltijas ceļš ning Baltijos kelias). Neil olnuks tõesti imelik seda vabadust ihkavate inimeste jada ketiks kutsuda, sest baltlaste keeles ei kõla see kett kuigi ilusalt ning igasugused ketid seostuvad ikkagi ahelatega. Meil aga oli vaja ahelaist vabaneda!

Palved vabaduse eest
Mida mäletan veel tollest kolmekümne aasta tagusest päevast? Viljandimaalt tagasi Põlvasse sõitsime juba hämaras. Väga paljude majade akendel põlesid küünlad. Küllap need, kes inimketti tulla ei saanud, palvetasid vabaks saamise eest oma kodus. Meie palved andsid jõudu ja lootust.
Nüüdseks aga olen ligi kolmkümmend aastat iga päev sõnanud: „Hoia, Jumal, Petserimaad ja Ingerimaad! Ära lase meid unustada!“ Küllap on teisigi, kes nii lausuvad ja mõtlevad, sest vaatamata kurjadele kehtib meie Tartu rahu ikka. Kuni elab Eesti riik.
Toona uskusime, et ükski hetk ei unune eales. Ent juba hulk inimesi on meelest lasknud meie taotlused, meie püüdlused taastada Eesti Vabariik sõjaeelsetes piirides. Õnneks on meid, kes ei unusta.
Oma maa piire ei unusta ka me saatusekaaslased Valgest merest Musta mereni. Neile pessimistidele, kes on lootuse kaotanud, ütlen alati, et inimelu on lühike, aga ajalugu väga pikk. See, mis täna võimatu, on homme võimalik.
Inimtahte võimalikkusi on isegi minu eluajal kinnitanud paljud maailmatasemel sündmused, nende seas ka Baltimaade inimkett 23. augustil 1989. aastal.
Hinge ja südamega midagi meile kõigile väga head, näiteks humanismi vormivat vabadust soovides võivad kannatlikkus, usk ja lootus imesid teha ning maailma inimlikumaks muuta.
Ilmar Vananurm

Balti kett
23. augustil 1989. a Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühine poliitiline massimeeleavaldus.
Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu kaks miljonit inimest ehk umbes 25% Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast.
Baltimaade rahvad rivistusid üle 600 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud katkematuks inimahelaks.
Oli Guinnessi rekordite raamatus kuni 2004. aastani.
2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti – Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamise kuupäeva – stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks.
23. augustil avaneb Tallinnas Vabaduse väljakul ajalootelk, kus on kella 10–20ni võimalik tutvuda Balti keti looga, vaadates videoklippe või lugedes trükiseid.

Pildigalerii: