Ustavus Jumala andide kasutamisel

Jeesus ütles: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48). Neid väga elulähedasi sõnu mõistavad hõlpsalt ka mittekristlased. Mida kaalukam ülesanne, seda suurem vastutus! Paistab, et Jeesus kõneleski siinkohal eelkõige inimese vastutusest. Elu on tähendusrikkam, kui oskame argipäevas ette kujutada. Kõik meie sõnadki pannakse kord vaekaussidele. „Ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi“ (Mt 12:36–37). Kui asi on nii tõsine ja nõudmine nõnda suur, kas poleks siis etem kõigest loobuda? Teha end võimalikult märkamatuks ja hiilida vaikselt läbi elu? Just nii otsustas Jeesuse mõistuloos sulane, kellele usaldati talent. Ta ütles oma peremehele: „Isand, ma tean, et sa oled vali mees, sa lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin, läksin ära ja peitsin sinu talendi maa sisse.“ (Mt 25:24–25) Isanda otsus aga oli: sa halb ja laisk sulane! Asi pole tegelikult mitte valjudes nõudmistes, vaid viljakandmises. Jumal kingib meile elu, et see oleks viljakas. Tema on aednik, kes puhastab ja vääristab meid. Tema annab ka jõu elada ja vastutada.
Marek Roots