Konsul Triin Parts: eestlaste anded ja abi on Petserimaal teretulnud

6.–8. juunini külastasid piiskop Tiit Salumäe ja Haapsalu koguduse koor eesotsas Lia Salumäega Petseri Peetri kogudust.

Reisi õnnestumisele aitas väga palju kaasa Peterburi peakonsulaadi Pihkva talituse väsimatu energiaga direktor, konsul Triin Parts. Tänu temale esines koor peale Petseri luterliku kiriku ka Pihkva baptistide kirikus. Ühiselt külastasime Petseri kloostrit, kus delegatsiooni esinduse võttis vastu kloostriülem ja Pihkva ning Porhovi metropoliit Tihhon.
Samuti uudistasime Pihkva kremlit ning 1000-aastast Irboska küla. Triin Parts ei pidanud paljuks ise kaasa lüüa Petseri kiriku ümber ja kirikus toimunud koristustalgutel, innustades lõõmavas kuumuses ka teisi. Külastuse viimasel õhtul oli Triin Parts nõus kõnelema Eesti Kiriku lugejatele oma tööst ja Eesti kodanike eluolust Pihkva oblastis.

Kui tihti te sarnaste Eesti gruppidega nagu Haapsalu koguduse delegatsioon isiklikult tegelete? Kas see on tavapärane osa tööst?
Eesti konsulaat on Pihkvas selleks, et tegelda eelkõige pihkvalastele viisade andmisega ja Eesti kodanike abistamisega, keda siin on tuhandeid. Aastas anname umbes 12 000 pikaajalist viisat. Eesti riik on huvitatud, et meile sõbralikud turistid ja Eesti kodanike sugulased ning tuttavad sõidaksid Eestisse võimalikult tihti ja oleksid seal võimalikult kaua. See on meie põhiline tegevus.
Eks neid eestimaalasi, kes Pihkva oblastis üksi või grupiga käivad, on palju. Me ei saa neist üldjuhul teada. Mõnikord kohtume täiesti juhuslikult inimestega, kes on Eestist tulnud. Need on rõõmsad kohtumised.
On ka väike hulk organiseeritud gruppe, kes pöörduvad konsulaati, et kas saame aidata, või küsivad, kas tahame teada, et nad siin on. Ent see on vaid jäämäe tipp. Haapsalu grupiga kohtusin, sest piiskop Salumäe pöördus konsulaati, et kas saaksime abistada Vene viisade taotlemisel ja kontserdipaikade otsimisel.
See tundus nii huvitav sündmus olevat. On väga eriline, et tuli koor, kes oli valmis tasuta kontserte andma ja talgutööd tegema. Pool teie reisist oli ju seotud sellega, et tulite ja korrastasite luteri kirikut ja selle ümbrust Petseri linnas. See on väga tänuväärne ja eriline. Aastate jooksul on selliseid gruppe olnud ka enne. Mina küll pole nendega kohtunud. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi töötajad ja setod on käinud vabatahtlikku tööd tegemas. Seda on hädasti tarvis, sest kui kunagi elas Petseri rajoonis tuhandeid setosid ja eestlasi, siis praegu on jäänud vaid paarsada setot. Kalmud on aga ikka alles ja needki vajaksid korrastamist. Üksikuid eestlasi ikka leiame … Mõnikord tundub, et eestlane päevas. See on muidugi liialdus, aga ikka leiame.

Kas saan õigesti aru, et eristate setosid ja eestlasi?
Tahaksin muidugi näha neid koos ühe grupina, ent selge on see, et setodel on omad kalmud, kirikud ja traditsioonid ning eestlastel oma kirik ja Petseri luteri surnuaed. Sinna on muidugi ka setosid maetud. Eestlasi on siia väga vähe järele jäänud.

Milline tähtsus on Petseri luterlikul kirikul selle kandi eestimaalastele?
Ega ma teiste eest hinnangut anda ei oska, aga arvan, et Petseri kirik, mis on üks selle linnakese arhitektuurimälestisi, ei peaks olema pelgalt usulise kasutusega hoone, vaid ka kontserdisaal, muuseum ehk multifunktsionaalne kultuurikeskus, kus saaksid käia kõik Eestiga seotud ja Eestist huvitatud inimesed.

Milliseid eestlusega seotud tegevusi Pihkva oblastis veel nimetada saab? Kohtusime hommikul Pihkva ülikoolis eesti keelt õpetava õppejõuga ja kõnelesite, et Petseriski saab jätkuvalt eesti keelt õppida.
Pihkva ülikooli juures tegutseb tõesti eesti keele õpetaja Jekaterina Maksimova, kes iga sügis kogub grupi huvilisi. On nii algajate kui ka edasijõudnute grupp. Neid inimesi pole muidugi väga palju, umbes paarkümmend (viimasel õppeaastal 17 – K. L.). Olen ka võtnud hoogu, et neile külla minna, aga pole siiani õnnestunud. Meile teadaolevalt pole Pihkvas kuskil mujal eesti keelt õppida võimalik.
Petseris tegutseb Petseri lingvistiline gümnaasium. See oli algselt eestikeelne kool. Kui eestikeelseid õpilasi jäi vähemaks, siis võeti vastu ka venekeelseid lapsi, ent õpe jäi eestikeelseks. Nüüd praktiliselt eesti lapsi Petseris ning ümbruskonnas pole ja selleks, et kool ei lahustuks teiste koolide sekka, on põhikool nimetatud Petseri lingvistiliseks gümnaasiumiks. Seal õpetatakse eriprogrammiga inglise ja eesti keelt. Eesti keele tunde on küll vaid mõni nädalas, aga see on ikkagi väga tänuväärne. Peaksime selle eest seisma, et see ei kaoks. Loodan väga, et alates 1. septembrist leitakse uus eesti keele õpetaja, sest praegune kauaaegne õpetaja Valli Tamm läheb pensionile.
Nimetamata ei saa jätta ka hubast seto talumuuseumi Radajal ja samas igal aastal toimuvat rahvusvahelist seto etnokultuuri festivali, mis sel aastal toimub juba 12. korda 28. augustil. Eestist osaleb igal aastal ligi 300 lauljat, tantsijat, muusikut. Aga see pole kaugeltki kõik.

Kas kommenteeriksite Petseri kiriku omandiõiguse küsimust?
See on eestlaste poolt 1926. aastal ehitatud kirik. Siin oli suur kogudus. Kirik on huvitav ka vendade Kriisade oreli tõttu, mis on organistide sõnul väga heas korras. Arvan, et väga ei valeta, kui ütlen, et Pihkva oblastis on see ainuke orel.
Nõukogude võimu tulles kirik natsionaliseeriti, nagu see kõikide kirikute puhul juhtus. Samas Petseri Peetri kogudus jäi alles ja jätkas tegutsemist läbi nõukogude aja kuni tänapäevani. Kogudus on kenasti ka registreeritud just sellesse kirikusse.
Praegu ei kuulu kirikuhoone kellelegi, on peremehetu vara oblasti bilansis. 2010. aastal võeti Venemaal vastu seadus, mis võimaldab religioossetel kogudustel oma hooneid tagasi küsida või pikaajalisse kasutusse võtta teatud tingimustel. Saan aru, et kogudusel on tekkinud huvi proovida, kas neil õnnestub kirik tagasi saada. Lahtine omandiküsimus piirab igasugust arengutegevust. Näiteks kui oleks soov Euroopa Liidu piiriülestest fondidest raha taotleda, siis poleks see võimalik, kui kogudus pole kiriku omanik.

Millised on teie muljed koos kooriga veedetud päevadest?
Kõik sujus tänu toredatele inimestele. Mulle tundub, et ka koor jäi reisiga rahule. Suur aitäh piiskop Tiit Salumäele ja Haapsalu koguduse koorile, kes nõustusid siin esinema ja kiriku ümbrust korrastama! Loodan, et intervjuu lugejatel tekib ka huvi, et miks mitte oma koori, ansambli või mingi muu kollektiiviga tulla siia Petserimaale. Esineda ja natuke aidata töödega, näiteks eesti ja seto surnuaedadel vajaksid paljud kalmud korrastamist, kus omakseid kas enam pole või ei saa nad ise kohale tulla. Ja seda korrastustööd tuleb teha aastast aastasse, kui me ei taha, et need kultuurisaarekesed hääbuks ja kaoks.
Täna olime Pihkvas koos. Esinemispaik oli eestlastele samuti märgilise tähtsusega. Nimelt toimus kontsert Pihkva endisel luteri surnuaial olevas eestlaste poolt 1905. aastal ehitatud kabel-kirikus. Seda surnuaeda nimetati ka Saksa surnuaiaks. Praegu on surnuaed likvideeritud ja alles on jäänud puudega roheala. Pärast sõda anti pühakoda kasutada toredale baptistide kogudusele, kes on siiani seda väga hästi hoidnud ja teinud ka juurdeehituse. Nad olid väga rõõmsad, kui kuulsid, et Eesti koor tahab esinema tulla. Kontsert läks väga hinge!
Kohtusime ka Petseri kloostri ülemaga. Suutsime tal silmad särama panna infoga, et meil tuleb Eestis suur laulupidu, kus korraga laulmas umbes 70 000 lauljat. Tundus, et ta alguses ei uskunud ja siis ütles, et tahab ilmtingimata tulla, et seda ise näha ja kuulda. See oleks väga tore, kui Petseri kloostri ülem tõepoolest tuleks Tallinna laulupeole.
Valitseja Tihhon on väga suur koorimuusikahuviline ja soovib Petseris taastada vaimulikud laulupäevad. Kuidas see täpselt olema saab, veel ei tea. Oleme talle edastanud materjalid, kuidas see 1934. aastal toimus. Seal laulsid nii õigeusu kui ka luteri kiriku koorid. Vaatame, mis sellest välja tuleb, ent loodame, et koorilaulu ja orelimuusikat saab siin Petseris ikka rohkem kuulata. Eestis on ju väga palju toredaid organiste, kes on siia alati teretulnud. Kui soovi avaldatakse, siis küllap leitakse ka huvigrupp, kes kõike seda korraldab.
Kätlin Liimets