Sõna ja sakramendiga koguduseliikmele külla

Kui oluliseks hindab vaimulik oma töös kodude külastamist, seda uuris Eesti Kirik nendelt kirikuõpetajatelt, kelle teenitud koguduse sõnalisest aruandest ilmneb kodukülastuste arvukus.

Mullu oli EELK vaimulike kodukülastuste arvuks 3507. Millest kõneleb see statistiline näitaja?
Peapiiskop Urmas Viilma, kes kirikukogul teemat puudutas, nimetab seda dialoogi küsimuseks rahvaga: „Minu soov on, et esimese sammu tegija, käe ulataja ja hea sõnaga jutu alustaja oleks kogukonna vaimulik.“

Tuleb kohale minna
Uurides kodude külastamise statistikat, hakkab silma, et kogudused eristuvad kodukülastuste arvnäitajate poolest üsna oluliselt. On võimalik üldistavalt väita, et osas kogudustes pöörab teeniv vaimulik koguduseliikmete külastamisele tähelepanu ja osas kogudustes on see töölõik sisuliselt olematu.
On ootuspärane, et kõik vaimulikud, kelle praktikas esineb kodukülastusi rohkelt, kinnitavad, et peavad sellist vaimuliku töö vormi oluliseks.
„Oleme rõõmusõnumi toojad, ja seda tuleb tuua kohale minnes. Igatsus näha kõiki 180 koguduseliiget on nii suur, samas kirikus on neid keskmiselt 14,2, tavalisel pühapäeval vähemgi,“ sõnastab Elva koguduse õp Vallo Ehasalu põhjuse, miks vaimulik ei saa piirduda oma tegevuses vaid kirikuruumiga. Ta tunnistab, et kui jääks alati ootama kutset, oleks tal statistikas ehk viis kodukülastust praeguse 78 asemel. „Ka ei ole meie kultuuris seda piibliaegset tava, kui Marta ja Maarja või variser Siimon kutsusid Jeesuse külla.“

Ootamatult külla ei lähe
Ometi on enamik küsitletavaid vaimulikke seda meelt, et ootamatult külla minek ei sobi. Paljudele seostuks see agressiivse misjoniga, mis annab oodatud efektile vastupidise tulemuse.
„Enamasti toimuvad kodukülastused siis, kui keegi annab sellisest vajadusest märku,“ märgib Tartu Pauluse koguduse, kus möödunud aastal tehti üle 80 kodukülastuse, abiõpetaja Marek Roots. Siiski ei välista ta, just väiksema koguduse puhul, varianti, et vaimulik ise tuvastab vajaduse ning ei jää kutset ootama.
Kuressaare koguduse, kus kodukülastuste arv läheneb 300-le, õp Anti Toplaan märgib, et kodukülastusel on vaimulikul ka abilisi: „Minu teenitavates kogudustes külastavad koguduse liikmeid diakooniatöö vabatahtlikud, kes teevad seda reeglina inimeste endi palvel. Nad külastavad inimesi peamiselt vaimuliku toe ja hingehoiu eesmärgil, aga ka mõne praktilise soovi täitmiseks.“
Ta selgitab, et kui külastus toimub vaimuliku või tema abiliste initsiatiivil, antakse sellest enne külastatavale teada ning päris ootamatut visiiti ei tehta. Toplaan ei poolda nn tänavamisjonit, kus pannakse inimesed olukorda, mis võib tunduda pealesurutud.

Kodune armulaud
Märjamaa koguduse õp Illimar Toomet selgitab, et statistiline näit (184 külastust) on kõrge seoses kohaliku hooldekodu teatud elanike külastamisega, kes ise kirikusse ei jaksa tulla. Hooldekodudes käimine läbib teistegi vaimulike näiteid ja üldiselt on kindlaks praktikaks, et kui koguduse alale jääb hooldekodu, on vaimulik seal teretulnud.
„Ainult kolm korda elus on uks kinni löödud,“ tunnistab õp Ehasalu kinnitades, et üldiselt on kodukülastus mõlemale osapoolele rahuldust pakkuv.
Ka õp Roots meenutab: „Mäletan vanaprouat, kes alguses kartis kodust armulauda, sest arvas, et selle järel tuleb tal ära surra. Kui ta aga nägi, et surm ei tulnudki, vaid tekkis hoopis ilus osadus ja rahu südamesse, siis edaspidi olin juba teretulnud.“
Enamasti on vaimuliku külastus inimesele suureks sündmuseks, kinnitab õp Toplaan.
Kui klassikaliseks osaks on vaimuliku kodukülastusel hingehoidlik vestlus ning armulaua jagamine, siis välistatud pole ka ootamatud väljundid. Nii meenutab Vastseliina õp Toivo Hollo, kuidas ta ühel kodukülastusel avastas põlvili asendis kreissaega puid saagiva vanaproua, kellel ei olnud selleks tööks kedagi appi kutsuda. „Suhe koguduseliikmega muutub tugevamaks. Ka saab aimu, milliste võimalike probleemidega inimesed elus kokku puutuvad.“
„Kodukülastused aitavad paremini mõista, kuidas inimesed elavad, mida ootavad ja vajavad,“ kinnitab ka Helme õp Arvo Lasting.
Liina Raudvassar