Püha Vaimu väljavalamine

Apostlite tegude raamatust kristliku koguduse esimestest sammudest lugedes tekib tahes-tahtmata sügav imestus. Tundub, nagu oleks võimas tulvavesi paisu tagant välja pääsenud.
Isegi seal, kus Jeesuse ülestõusmise tunnistajad seisid silmitsi tugeva vastuseisu ja tagakiusuga, liikus evangeelium ometigi jõuliselt edasi. Selline areng sai võimalikuks üksnes tänu Pühale Vaimule, kes täitis uskujate südamed ning andis tarkuse ja jõu misjonitööks.
Püha Vaimu kohalolust sõltub ka täna kristlaskonna olevik ja tulevik. Tuleb tunnistada, et mõnikord kipume kirikus enam usaldama inimlikke arvamisi ja aktiivsust. Olles sündmuste käigu pärast kärsitud, anname järele kiusatusele rakendada oma väge ja jõudu. Ent meile tuletatakse meelde Issanda sõna: „See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand“ (Sk 4:6).
Mõndagi saab ja peab inimene ise korraldama. Kuid tõelist patukahetsust, meelemuutust, uut inimest saab teostada vaid Jumala Püha Vaim. Seda Vaimu ei saa inimene käsutada, sellega kuidagi manipuleerida. Seda saab üksnes alandlikult otsida ja palves oodata.
Seepärast tuleb Vaim sageli alles siis, kui kõik muu on kokku varisenud – ja Jumala jaoks tekib vaba ruum. Saavad tõeks Vana Testamendi lauliku sõnad: „Murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal“ (Ps 51:19).
Marek Roots