Lapsed uurisid kristlase elu

Sügiseselt sombusel 15. septembri hommikupoolikul asutasid Võru praostkonna pühapäevakoolide lapsed ja õpetajad minekule Urvastesse. Sest välja oli kuulutatud lastepäev pealkirjaga «Elu kui jumalateenistus».
Jõudes siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku, sai meid lõpuks umbes 50 last, suured inimesed pealekauba. Kui kõik tulijad oli kohal ja registreeritud, liikusime kirikusse, kus alustasime oma päeva palvusega, mille viis läbi Urvaste koguduse õpetaja abipraost Üllar Salumets.
Pärast palvust püüdsime pastoraadis veidi «jääd sulatada» ning tuttavaks saada. Kui algas maastikumänguks rühmadesse jagamine, tuli veel veidi selgitada, miks suurimad sõbrad korraks lahku peavad lööma, kuid pikapeale said rühmad moodustatud ning mäng võis alata.
Halli taeva all saadeti täiskasvanutest abilised oma kohtadele maastikumängus ning rühmad läkitati üksteise järel teele. Mäng oligi mõeldud päevateema põhikandjaks – rajal oli kaheksa peatuspunkti, kus lapsed said mõelda ristiinimese elu eri etappide üle. Juttu oli valikust, kas elada oma elu Jumalaga või Jumalata. Läbinud keerulise labürindi, jõuti Piibli kui Jumala Sõna juurde, mis võiks ju olla abiks ka päris elu keerdkäikudel.
Edasi arutleti, kuidas ilmneb ristimises Jumala arm. Kiviga mäest üles ronides mõeldi sellele, kui raske on vahel meelt parandada ning andeks paluda (ning kui kerge hakkab siis, kui koorem maha saab pandud). Puudutamata ei jäänud ka elu leib – armulaud, mille olemust lastele selgitati. Ühes peatuspunktis tuli mõelda palvele kui iga uskliku elu lahutamatule osale, mis pakub leevendust, abi, nõu, rahu.
Ka inimese surelikkus sai igavikulise mõõtme läbi Kristuse ristisurma ja matus kui lahkumise oluline osa arutati lastega läbi. Viimaks naasid lapsed pikalt ringilt kirikusse, kus neile arusaadavalt ja eakohaselt räägiti igavesest elust, mis meile Jumala abiga kunagi osaks võib saada. Muuseas, kogu päeva jooksul polnud kuulda ühtegi virinat, kurtmist, hala ega rahulolematust. Lapsed olid kõik teotahtelised ning reipad.
Sedamööda, kuidas rühmad maastikumängult tagasi jõudsid, anti vihmast tulnud lastele kohe sooja suppi ja pärast ka magustoitu. Kui kogu seltskond oli söönud ja üles soojenenud, harjutasime laule lõputeenistuseks ning ilma selginedes jätkusid sportlikud mängud õues. Mängiti jalgpalli ja noolemängu, lasti vibu. Väiksemad said ka toas mänguasjadega mängida ja joonistada. Pastoraadis oli välja pandud pilte ja töid, et näidata, millega praostkonna lapsed on aastate jooksul tegelnud.
Saigi kell juba neli ning algas lastepäeva lõpujumalateenistus. Traditsioonilisele liturgiale altaris pakkus meeldivat alternatiivi Kanepi õpetaja Margit Laili «jutlus», mis nagu polnudki jutlus, vaid pigem «mõistujutt tekiga» – Margit suhtles lastega nagu tõeline ema, selgitades elu põhitõdesid väikese värvika mänguteki abil. Ja kõik kuulasid, ka kõige üleannetumad poisid…
Armulaud ja õnnistus vastu võetud, polnudki jäänud muud kui vanadele sõpradele ja uutele tuttavatele nägemiseni öelda, istuda bussi või autosse ning sõita kodu poole, igaüks oma toimetuste juurde. Hallist ilmast hoolimata jäid päevaga rahule nii lapsed kui tegijad. Head uut pühapäevakooli hooaega kõigile lastele ja lastetöö tegijatele!

Ivi Mölder,
Võru praostkonna laste- ja noortetöö sekretär