Potteri kasti ja Joseph Fletcheri kristliku eetika kasutamine religioossete põgenike teema käsitlemisel 3. osa

3.
Ega me teagi täpselt, millised on põgeniku, eriti religioosse põgeniku soovitud tagajärjed Eestisse sattumise situatsioonile ja kas Eesti kristlased on nende tagajärgedega nõus. Reaalsete tagajärgede soovimatust tõestab Eestist lahkunud põgenike suur arv. On täiesti asjakohane, et kirikud vähemalt oma usklike abil sõnastavad nii kohalike soovitud kristlikud tagajärjed kui ka põgenike soovitud tagajärjed. Erisused võivad olla isegi sama religiooni esindajate hulgas. Näiteks Aafrika kristlane võib isegi soovida teistmoodi religioosset olukorda, kui ta kogeb Eesti koguduse kaudu.
Minnes põgenike suhtes kasutatava käitumiskoodeksi valiku juurde, on mitmeid võimalusi. Läänes räägitakse kultuurilisest (ja religioossest) mitmekesisusest, seepärast on üks võimalikke käitumisviise kompromiss. Kompromiss on Platoni kuldse kesktee väljendus.
Siiski ei pruugi religioosne kompromiss olla võimalik. Näiteks islam on usund, mis nõuab sõnasõnalist järgimist, osaline narratiivi järgimine pole lubatud. Religioosseid pühasid tekste käsitlevad usklikud jumala antutena ja ainult tema poolt ära muudetavatena, seega pole võimalikud kokkulepped, kus osa tegevusi lepitakse kokku ühe religiooni pühakirja järgi, osa aga teise pühakirja järgi.
Ilmalikes kontaktides saab kokku leppida tegevused, mis rahuldavad võimalikult suurt hulka inimesi. Religioossete isikute puhul pole järeleandmine aga tihti võimalik, sest usklik kaotab oma religioosse näo. Põhjuseks jällegi pühakirjade paindumatus. Teisalt võib tekkida olukord, kus põgenik ongi see isik, kes kuulub mitterahuldatud isikute hulka. Näiteks võtab ta üle kohalikud tavad, kohalikud on rahul, põgenik aga mitte.
Üsna sobiv kristlikule moraalile on hoiduda käitumises kahju tekitamisest. Tavaliselt mõeldakse kahju all ainelisi ja sotsiaalseid kahjulikke tagajärgi. Religioosse põgeniku puhul tuleks vältida ka tegevusi, mis tekitavad religioossele põgenikule kahjulikke religioosseid tagajärgi, kaasa arvatud tema poolt tajutavates suhetes jumalaga. Näiteks ebasobiva toidu või riietuse andmine vastuvõtukeskuses võib põgenikul tekitada tunde kahjulikest tagajärgedest viimsel kohtupäeval.
Potteri kasti neljas osa sisaldab lojaalsuse hindamist. Lojaalsus tähendab, kelle kasu teabe esitaja või käitumisakti teostaja silmas peab. Fletcher (lk 95) kasutab terminit agapeic calculus (agapelik kalkulatsioon), mis tähendab „suurimat naabrikasu suurimale hulgale naabritele“. Siin kasutab Fletcher juba mitte enam sõna armastus, mis on vahend, vaid toob sisse eesmärgi ehk kasu.
Samas naabrikasu ei eelda tagasiteenet ning kristlik lojaalsus naabri suhtes ei tekita naabrile mingeid kohustusi. Agapē kohaldub vaenlase suhtes samal määral kui pereliikme või sõbra suhtes. Seega peaks kristliku eetika kohaselt nii teabes kui tagajärgedes pidama silmas ka vaenlase huve. Religioosne põgenik võib olla vaenlane, kui tema vaated on äärmuslikud ja ta soovib muuta kristlusest lähtuvad sotsiaalset korda.
Agapē on seetõttu huvitav termin, et tema sisust on kadunud armastus, kuid kasu silmas pidamine on alles jäänud. Näiteks religioosne põgenik võis lähteriigis sooritada kuriteo, seda peetakse meeles ja kurjategijat ei saa armastada, kuid tema kasu tuleb teatud raamides silmas pidada. Agapēēprintsiip tähendab, et inimene kui kaasolend on religioosse sisemise vajadusena kristliku teabeedastamise ning käitumise lõppeesmärk.
Seega põgenike, eriti religioossete põgenike olemasolu teadvustamisel on vaja moraalset tundlikkust – me peame aru saama, millises suunas religioossete iseärasuste ning migratsiooni faktide käsitlemine suunab indiviidide käitumise. Seejuures kiriku roll on tagada kohalike, aga ka põgenike käitumise moraalne põhjendatus. Kiriku roll on saavutada inimeste moraal­sete väärtuste õige hierarhia – mitte alati pole inimeste valiku aluseks armastus.
Kõige lõpuks on kiriku ülesanne julgustada inimesi tegema õigeid asju (käitumiskoodeksi probleem) õiget sihtgruppi silmas pidades (lojaalsuse probleem). On täiesti võimalik, et seejuures kiriku tegevuse eesmärgid ja meetodid meie närvilises ja mõnikord vihkavas ühiskonnas nõuavad omaette arutelu.
(Lõpp.)
Alver Aria, TÜ majandusteaduskonna doktorant