Kahesugune külv

Jeesus räägib kahest külvajast: Jumalast ja „vihamehest“ ehk saatanast. Sellega kõlab kokku ka pühapäeva juhtsalm Pauluselt: „Issand toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused“ (1Kr 4:5b).
Apostelgi mõtleb külvitööle – ja hoiatab enneaegse kohtupidamise eest. Ta kirjutab: „Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“ Ja lisab: „Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand …“ (1Kr 3:6–7, 4:5a)
Tuleb tunnistada, et vaimses maailmas on mõnikord raske eristada head seemet umbrohust. Seda ka koguduse keskel.
Luterlikule kirikule olulises Augsburgi usutunnistuses õpetatakse: „Ehkki kristlik kirik ei kujuta endast tegelikult midagi muud kui kõigi usklike ja pühade kogu, on selles elus jumalakartlike hulgas palju vale­kristlasi ja silmakirjatsejaid, ka neid, kes avalikult pattu teevad.“
Kelle hulka kuulume meie? Kas sõnum pimedusse varjunud asjade valguse ette toomisest ja inimsüdame kavatsuste avalikuks saamisest pelutab meid või täidab rõõmsa ootusega?
Andku Jumal, et oleksime nende seas, kelle kohta käivad Jeesuse sõnad: „Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas“ (Jh 3:21).
Marek Roots