Kahe riigi kodanik

Jeesus küsis kord Peetruselt: „Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?“ Peetrus ütles: „Võõrastelt.“ (Mt 17:25–26)
Tookord ikkagi korraldas Jeesus asja nii, et Peetrus sai oma õpetaja eest nõutud templimaksu tasuda. Olgugi et ta oli ju ise selle Jumala Poeg, kelle templile maksu koguti, otsustas Kristus järgida ka inimeste seatud korda, et Isa austada. Jumala riik ja maine ilm on mõnigi kord omavahel nii põimunud, et inimlik püüd joont tõmmata vaimuliku ja ilmaliku vahele tundub üsna abitu.
Hingedeaeg on alanud. Meenub, kuidas tulime kord vennaga kahekesi kottpimedal novembriõhtul saunast. Küla koertel käis põhjalik sideseanss. Üks alustas haukumist ja teised lõid kohe kaasa. Siis kuulsingi, et vanarahva teadmise järgi koerad hauguvad ööpimeduses kondavaid hingi. Kõhe hakkas, sest too tundmatu ilm tundus korraga liiga siinsamas.
Nüüd, hingedeajal õhtuti küünalt süüdates on aga hoopis soe tunne. Aeg ja igavik moodustavad terviku, sest Jumala riik elab meis. See äratundmine heidab argisessegi maailma uut valgust. Ajalikkuse teadvustamine on igaviku leidmiseks vältimatu. Näiteks oma kaugete eellaste elust teame üldse midagi seepärast, et arheoloogid on leidnud nende matmispaiku. Surmakultuur on elatud elu parim infokandja.
Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, tema päralt olgu au ja igavene võimus (1Tm 6:15,16).
Mart Salumäe