Puhja kogudus rännakul: uksed tehti lahti

Läti luteri kirik on viimastel aastakümnetel kogenud suurt taassündi, said Puhja koguduse palverändurid teada rännakul Põhja-Läti kirikutesse.

Puhja kogudus, kes on ette võtnud kogudusemaja remondi, plaanib seal avada ruumid palveränduritele ja vastavateemalise muuseumi. Ideekorjeks rännati juuni lõpus Piritalt Vastseliina, augusti teisel nädalavahetusel võeti aga suund lõunanaabrite juurde. Koguduse õpetaja Tiit Kuusemaa kommenteerib valikut: kogu aeg vaatame põhja suunas, aga pead võiks pöörata ka Vana-Liivimaa poole. „Tahame Läti luterlasi tundma saada. Seda ei saa läbi interneti teha,“ sõnab ta.
Rännaku keskpunktis oli läti rahvapärimusest tuntud Burtnieki. Muistsed lood Burtnieki järvest, lossist, kirjatargast ja tema tütrest Laimdotast ning vägilasest Karutapjast on Andrejs Pumpurs vorminud eeposeks „Lāčplēsis“.
Palverännaku toimumise eest tuli tänada koguduse organisti Miina-Liisa Kuusemaad, kes KÜSKi arenguhüppe taotlusvooru kaudu toetust sai, kuid kellele paraku enne sõitu Puhja väikses kirikus head paranemist paluti ja ta koju ennast ravima jäeti. Õpetaja juhtimisel võidi aga heade palvesoovide saatel teele asuda. Külakostina oli kaasa võtta hulk kauneid laule, mida tuli korduvalt esitada. Et kõik hästi sujuks, oli tõlgina kaasas Zanda Vilsone.

Ainult torn paistis
Burtniekis ootasid meid sealne õpetaja Aldis Kalcenavs ja tema abikaasa Dace, kes on ühtlasi koguduse esimees. Tema hoolitses selle eest, et meie kõhud ikka täis oleksid. Süüa tuli tal teha kümmekonnale täiskasvanule ja viiele lapsele. Kõik oli väga maitsev ja kokandushuvilised said koju kaasa lihtsa, ent uudse supiretsepti.
Aldis kõneles nii endast kui sealsest kirikukompleksist. Ta rääkis, et teenis leiba bussijuhina. Talle meeldisid vanad hooned ja nii mõtiskles ta, et peale läbisõidetud kilomeetrite ei jää temast rohkemat järele. Kui ta Burtniekki kolis, leidis ta eest mahajäetud kiriku. Katus jooksis läbi ja kiriku ümber kasvasid nii kõrged puud, et vaid torn paistis välja. Kirik oli suletud 1962, sinna oli plaanitud teha traktorite remonditöökoda, ent uksed osutusid liiga kitsaks ja nii ta tühjana seisis.
1988 oli märgiline aasta. Noored, teiste hulgas Aldis, olid võtnud nõuks kirik taastada ja selleks koguti raha. Saksamaalt Münsterist saabus läti gümnaasiumi juhataja rahakogumist filmima ja Riiast tuli koor laulma. Esmalt ei tahtnud kohalikud võimuesindajad lauljaid kirikusse lasta, ent uksed tehti siiski lahti ja inimesed nägid, et midagi vana ja väärtuslikku on lastud laguneda, meenutas vaimulik.
Raha kogumiseks korraldati oksjon ja koorijuht olla võtnud kaelast merevaigupärlid ning annetanud oksjonile. Rundale lossist leiti üles altar ja kantsel, teised esemed muuseumidest. Altar restaureeriti kolm aastat tagasi, rüüstatud orel alles ootab oma järge.
Kogudus taastati ja sellest said innustust teisedki. Aldis sõnas: „Oli koguduste suur taassünni aeg.“ Puudus oli õpetajatest. Aldis polnud isegi mitte ristitud, aga valiti kogudust juhtima. Läks paar aastat õpinguid ja temast sai vaimulik. Praegu on Läti luterlikus kirikus 288 kogudust. Kiriku ja koguduse taastaja aga esitab küsimuse, et kui müürid saab suhteliselt lihtsalt parandada, siis kuidas parandada inimesi.

Antennid väljas
Inimeste vaimseks tervendamiseks peetakse Burtniekis vaimse süvenemise laagreid, kus on osalenud ka Läti luteri kiriku peapiiskop Jānis Vanags. Laagri ettevalmistus on vaevanõudev, aga sellest ei hoolita. Septembris saabub laagrisse umbes kolmsada inimest. Õpetus aitab omaks võtta mõtet, et inimese elu seisneb teenimises kodus, tööl, koguduses – ükskõik kus. Hilisemas arutlusringis lubas õpetaja Aldis õpetust, mida kutsutakse 72 tunni teekonnaks, tutvustada ka Puhjas. Burtniek on oma laagrite ja rekollektsioonidega tuntud üle maailma.
Õpetaja Tiit lubas aga kaasa aidata, et Interneti kaardirakenduses olev palvetee, mis algab Pirita kloostrist, kulgeks nähtavalt edasi ka Lätis. Burtniek on õpetaja Kuusemaa visiooni kohaselt üks palverännu sõlmpunkt. Ega taolisi keskusi Lätis rohkem polegi, vähemalt luteri kirikul. Palveränd ja kavandatav palverännumuuseum on ka Puhja koguduse jaoks uus asi. „Ei tea, kas Jumal seda kasutab, aga antenn on väljas,“ loodab Tiit Kuusemaa koguduse jaoks uut töövormi.
Puhja kogudusel on sõprussidemed sõlmitud Soome Kauhava kogudusega. Viimase aasta jooksul on tihedamalt suheldud Läti luteri kiriku Karķi ja Ruhja kogudusega.

Osaleti jumalateenistustel
„Püha, püha, püha on meie Issand“ (Ps 23), said laulda reisiseltskonna põhiliselt moodustanud ansambli Dionysius liikmed. Kahel päeval osaleti kolmel jumalateenistusel. Lisaks Burtniekile veel Bērzaine palvemajas ja Kārķi kirikus, kus kogudus loodi 1995. aastal.
Sealne kirik on kui Jumala suur ime, sest see ehitati kahe perekonna soovil ja kogukonna toel, selgitas kohalik vaimulik Girts Kālniņš. Ta tõi välja huvitava fakti, et kiriku ehituseks puid saagides läks katki üheksa saagi. Viimase sõja ajal olid sealkandis suured lahingud ja puud olid metallikilde täis. Kirik on hele ja moodne – liturgilisi värve pühakotta saadakse moodsate LED-tulede abil. Kiriku kõrvale on ehitatud romantiline paviljon ja kirik on soositud laulatuspaik.
Õpetaja Girts naerab, et tal polnud soovi vaimulikuks saada. Leerigi läks ta alles 1993, vaimulikuõpinguid alustas aga 2007. Nii on ta selles ametis üsna noor. Aga elu sundis, oli vaja inimest, kes jumalasõna kuulutaks. Praegu on koguduses 65 liiget, sageli toimuvad pühakojas kontserdid. Üllatust tekitas teade, et kogudus korraldab autojuhikursusi.

Laulu vägi
Jumala teed on äraarvamatud. Nägime seda Burtnieki, Ēvele, Kārķi ja Ruhja kirikus ning Bērzaine palvemajas, aga ka Ķoņu vesiveskis, kus puhjalased samuti lahkeid vastuvõtjaid mitme lauluga rõõmustasid. Ruhjas tehti puhjalastele ettepanek, et nad võiksidki Lätti jääda ja jumalateenistustel teenida ning kontserte anda.
Sealne kirik põles 1974 ja inimesed arvavad, et tegu oli süütamisega. Ka tehti takistusi pühakoja taastamisel. Nüüd on olukord muutunud: kogudus peab kirikule sisu andma, kohalik omavalitsus toetab materiaalselt.
Aga nalja sai reisipäevil küll, sest seltskonnas oli kaks Meelist. Mõlemal juhtiv roll. Meelis Roosaar, kes on juhatuse esimees ja ansambli üks juhtivaid jõude, ja Meelis Udso, kes kindla käega bussirooli hoidis. Kui mõnel reisil bussijuht kirikust kõrvale hoiab, siis seekord olid lood teisiti.
Laste suureks lemmikuks osutunud bussijuht rääkis, et armastab laulda ja kuhu mujale tal Puhjas ikka laulma oli minna kui kiriku juurde. Nii ta vaikselt kogudusega kokku kasvab. Umbes sarnane lugu oli Arno Ratasega, kes samuti laulu kaudu on leidnud tee kiriku juurde. Nende laulu „Issand on mu karjane“ kuulates ei kahtle hetkekski, et see pole südamest mõeldud. Nii võibki kinnitada, et „mul pole millestki puudust“ (Ps 23). Väsinuna, ent õnnelikuna võis igaüks esmaspäeval oma tööpostile asuda.
Rita Puidet

Pildigalerii: